Admiral Pitka viimased päevad selginevad PM (1)
Arvamus | 14 Jun 2003  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
«Liigun edasi» - säärane oli piimanõu vahele pandud viimane teade, mille on teadaolevalt endast maha jätnud legendaarne admiral Johan Pitka, kelle hukkumise asjaolud 1944. aasta sügisel saavad üha selgemaks.
Harjumaal Kosel elav koduloolane Erich Klaan on Pitka hukkumise salapäralt üritanud katet kergitada juba üle kümne aasta. 1990. aastal algas tõsisem uurimistöö. «Sõber helistas Tallinnast ja ütles, et admiral Pitka põrm puhkab Kõue vallas Alansi külas Jaagu talu karjamaal ja et hakaku ma asja uurima,» räägib Klaan, kes on ise samuti Kõue vallast pärit.

Viimane kiri Jaagu talus

Klaani on tema töös aidanud mitu kirja. On Saksa sõduri tunnistus ärevatest septembripäevilt 1944, mil Punaarmee oli juba Tallinnas; on Pitka varjaja Oskar Nõmmela jutustuse refereering Kose-Uuemõisa koduloomuuseumis ning on ka Gustav Vilbaste kiri Oskar Nõmmelale.

Kirjadest koorub aga välja pilt Pitka viimastest päevadest. Saksa sõduri tunnistusest selgub, et 22. septembri õhtul 1944 kutsus Pitka Keilas üles viimasele vastupanule bolshevike vastu ja admiralil õnnestus formeerida ka kolm kompaniid.

Järelikult läks 23. septembril lahingusse ka 72-aastane admiral, järgmisel päeval otsis ta Pärnu maanteelt pääsu mere poole. Lahingut polnud siis enam mõtet pidada - Klaan kirjeldab ühe sõbra jutustust, kes, nähes, et vintpüssi ja süütepudeliga on mõttetu tanki vastu minna, tuli lihtsalt koju.

Pitkaga oli lugu keerulisem. «Küsimusi on õhus,» ütleb Klaan ja jutustab, kuidas Pitka oli nähtavasti algul liikunud Haapsalu poole, sealt tagasi tulnud ja üritanud üle Pärnu maantee saada, et suunduda Virtsu ja ühtlasi ka mere poole. Ent Pärnu maanteest üle admiral ei pääsenud, see oli täis Vene tanke ja autosid.

Klaan arvab, et Pitka tuli Alansile Hageri ja Kohila kaudu. «Kuidas admiral tuli Jaagu tallu, ei ole kirjeldatud, see oli juba hõivatud maa,» ütleb Klaan.

Miks admiral aga Oskar Nõmmela juurde Jaagu tallu üldse tuli, sellele on Klaanil vastus olemas. «Nõmmela oli Pitka vana sõber. Nende vanusevahe oli küll 21 aastat, kuid see oli pigem selline Kaitseliidu sõprus,» räägib Klaan. Oskar Nõmmela oli Kõue Kaitseliidu ülem.

Nii jäi Pitka Nõmmela juurde metsa küüni ehitatud punkrisse peitu. Siin hakkavad muutuma lahtiseks ka juba kuupäevad - kas oli see septembri lõpus või oktoobri alguses, ei ole teada. Nõmmela juurde ilmus aga admiral viie padruniga laetud brauningu ja mürgipudeliga, sest oli otsustanud elusalt end bolshevike kätte mitte anda.

Ent Pitka ei saanud Nõmmela juurde jääda enamaks kui paariks päevaks. Nimelt käsutasid punaväelased Nõmmela punavooriga kaasa ja admiral jäi üksi. Naasnud Nõmmela leidiski vaid piimanõu kaane vahelt admirali kirja «Liigun edasi».

Jubedad jäljed talu lähedal

Kuhu edasi, siit saabki alguse müsteerium, Pitka hukkumisest on olemas 13 varianti. Kas jõudis Pitka veel mere äärde ja tuli tagasi surema, see jääb praeguste andmete valguses vaid oletuseks.

Klaan usub Nõmmela jutustusse, mille järgi leidnud kaitseliitlane 1945. aasta lumelagunemise ajal talu lähedalt metsast «jubedad jäljed». Nõmmela sattunud nimelt kahe noore rebase korjusele, hiljem tuli välja veel mõne rebase korjus.

Aga mõnesaja sammu kaugusel oli ka metsloomade näritud inimese pealuu ja edasi otsides leidis Nõmmela ka inimese luid, räbalaid Pitka rõivastest, mütsi ja prillid. Puudu oli vaid brauning ja mürgipudel.

Just oletus, et rebased närisid mürgitatud laipa ja selle läbi ise otsa leidsid, viitab Pitkale. Lubas ju admiral end elusalt mitte kätte anda ja kaasas oli tal ka mürgipudel... «Või sattus Pitka mingile haarangule,» arutleb Klaan.

Nõmmela ausus on aga asi, mis on väljaspool kahtlust. «Nõmmela oli seal üks haritumaid mehi, tegeles etnograafia, loodusteaduste ja kodu-uurimisega,» räägib Klaan. «Seda tunnistust isamaaliselt mehelt tuleb uskuda, et see asi vastab tõele, sest täpsemaid väljakaevamisi konkreetselt pole,» usub Klaan.

Pitka hukkumise koht paistab olevat enam-vähem kindel, keerulisem on aga lugu tema maiste jäänustega. Väidetav matmiskoht karjamaal võib olla traktoritega uudismaa tegemisel laiali lükatud ja nii ei saagi appi võtta moodsaid vahendeid - näiteks DNA-analüüsi, mis näitaks, et tegemist oleks tõepoolest admiraliga.

Klaan kavatseb otsinguid jätkata. Ootab kirjandusmuuseum ja tasub meenutada sedagi, et ta pole Kose kandis sugugi ainus Pitka-uurija.

Kose ja Kõue valla rahvas kavatseb aga admirali mälestust tugevalt meeles pidada. 16. juunil avatakse Pitka hukkumise kohal mälestusmärk. See ei tohi jääda pelgalt märgiks, kavas on ümbruskonnas hakata korraldama ka noorkotkaste laagreid ja muid üritusi. Et admirali mälestus ei tuhmuks... Iseasi, kas me saame üldse kunagi teada, kuidas admiral Pitka hukkus. Legend elab edasi.


Pitka varjaja lugu
Oskar Jaani poeg Nõmmela (kuni 1923. aastani Reinson) sündis 1893. aastal 15. (27.) märtsil Kose kihelkonnas Triigi vallas Alansi külas Jaagu talus.
Koolis käis Nõmmela Triigi külakoolis, Kuivajõe ministeeriumikoolis ja lõpetas 1910 Kolga ministeeriumikooli juures pedagoogikakursused. 1916 lõpetas Tartus Treffneri gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Oli EÜSi liige.

Nõmmela pidi aga ülikooli pooleli jätma, sest võeti Vene sõjaväkke. Nõmmela jõudis segastel aegadel 1917. aastal lõpuks 1. Eesti polku. Sealt edasi läks tema tee Tartu tagavarapataljoni ja sealt omakorda sattus Nõmmela 1918 Saksa sõjavangi.

Vabadussõjas võitles Nõmmela Eesti armees ohvitserina. Pärast sõda jätkas õpinguid ülikoolis. 1922 abiellus, 1924 oli sunnitud stuudiumi siiski enne lõpetamist majanduslikel põhjustel katkestama. Siis hakkas Nõmmela maal talu pidama ja sai kodukandis tuntuks suure ühistegevuse poolest. Oli Kaitseliidu kompanii ülem. 1940. andis Nõmmela oma talu abimajandiks. Saksa okupatsiooni ajal Kaitseliidu tegevus taastus.

1946 mõisteti Nõmmela «kodumaa reetmise eest» kümneks aastaks sunnitööle. Alustas ta seda Harku vanglast, kuid pärast naise vangistamist ja märtsiküüditamist 1949 viidi Nõmmela Komi ANSVsse.

1955 vabanenuna asus Nõmmela taotlema kodumaale pääsemist, 1956 õnnestus tal üheks kuuks Eestisse sõita. Lõpuks õnnestus tal kodumaale pääseda alles 1963. aastal ja ta asus elama Tartu lähedale Tammistu invaliididekodusse.

Nõmmela suri 1969. aastal ja on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Erkki Bahovski


 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
UURIJA18 Jun 2003 08:04
Linnalegend, muud ei midagi see millest kirjutad.
Rebased? Kui rebane sõi mürgitunud surnut ei saa ta mürgitusse surra.
uurige aga edasi, see jutt ei ole tõene.

Loe kõiki kommentaare (1)

Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus