Istun töötoas: Toronto kesklinn, teine korrus, aknad põhjapoole. Veel kirjutame aastanumbriks 2001 ja on November. Varahommikul on tänav vaikne, tegelikult on ta ikka vaikne, hommikul tunnetad vaikust kuidagi eriliselt. Läbisõitvaid autosid ei ole. On küll kollased koolibussid ja reedeti prügiautod.
Kuhugi paarisaja meetri taha jääb Yonge'i liiklusmöll, mis siit aimatav.Tasahilju lahkuvad majade eest sõiduautod, inimesed lähevad tööle. Mõne maja ette nad jäävad: on vast rutatud bussile ehk mindud maaalla (Eglintoni ja Davisville'i peatused on meie tänavaotsast peaaegu ühekaugel) või sootuks koju jäädud (ei ole mul õigust lugeda end ainsaks meie tänava kodusistujaks!).
Näen hommikusi koerajalutajaid. Näen tänava ainsat tervisejooksjat, kes ilmub igal hommikul kronomeetrilise täpsusega: see on eestlasest vanahärra R, peaaegu, et naaber.
Nii see päev algab: naine-laps ära saadetud, hommikukohv joodud, Toronto Star loetud ja CNN uudised uudistatud. Kuradi talebanid, ikka ajavad vastu!Keeran raadionupu kantrilainele, see on võimalikule kirjatööle meeldivaks taustaks.
Selles hommikus tunnen äkki vajadust sõbrahääle järele, helistan Toomas Vindile. (Muidugi odavam oleks asju ajada meilitsi, aga inimhääl ja spontaansus on ometi omaette väärtused.)Räägime maast-ilmast, tema uuest majast, tema naise loovuseeksperimendist, tütre ärist, minu näitusest ja majaremondist. Ja siis nimetab, et alustas uut romaani. Välkvalgusena sähvatab: esimene raamat tuli ju aastal 1974, siis Täna kakskümmend viis aastat tagasi.
Tulin okupeeritud kodumaalt ära 1982. aasta sügisel ning Vindi selleks ajaks ilmunud raamatud jäid maha. Paguluses olen püüdnud need uuesti kokku koguda, uued saatis mulle Toomas ise: okupatsiooniaastatel keerulisemaid teid pidi, hiljem on asi muidugi lihtsam (tema viimast romaani suutis Meie Elu retsenseerida käsikirja järgi juba enne ilmumist!).
Midagi jäi ikka puudu ning saatsin teate tuttavale antikvaarile, et ta need muretseks ja kodumaad külastanud kirikuõpetaja AT-ga mulle saadaks. Midagi antikvaar leidis, aga mitte seda kõige esimest. Pöördusin siis otse kirjaniku poole ja ta vastas poolpahaselt: "Miks Sa siis kohe minuga ei rääkinud?"
Ja kummaline küll! Teema pole mitte hädise sotsialismi hammustamine,tagamaid jätkub üle maade ja piiride ja rahvaste tänasesse välja. Kas pole fantastiline: Tallinna sadamakõrtsi episoodikene tõuseb valge (vaimu?)inimese filosoofiliseks peegelkujuks!
Kogus on mitmeid novelle, mille temaatika hilisema Vindi loomingus kordub, saades aga alati kvalitatiivselt kôrgema taseme. Enesekordamist saab Vindile ette heita vaid profaan.
Toon paar näidet: Vint kirjutab end sisse vastassugupoole hingeellu - Homme hommikul vara, loob reaalsusest pakitseva fantaasiamaailma - Kummardus tähelillede poole. Tegelikult on kirjaniku esimeses novellikogus juba enamvähem kirjas tema tulevane teemadering, tema leebe maailmataju ja armastus ning vihkamine.
Ringmäng. Romaan (?) 68 lk kirjastus Perioodika trükiarv 23.000 (kuna teos ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas, siis kujundajat pole eraldi välja toodud).
Toomas Vindi teine raamat (romaan?) Ringmäng ilmub ("asjaolude " sunnil seisavad käsikirjad Eesti Raamatus aastaid trükijärge oodates) Loomingu Raamatukogu sarjas ja vägagi soliidses seltskonnas: enne on just ilmunud Pascal Laine' Irrevolutsioon ja järgneb Kurt Vonnegut'i Õnne Sünnipäevaks,Wanda June. Fakt on tähendusrikas, isepäine toimetaja O. Samma teadis, mis tegi.
Vinti neist rähklemistest süütu: K. Ristikivi Hingede öö ja M.Unt'i Mõrv Hotellis olid juba täiesti olemas. On's Vint nüüd süüdi, et Parsifalist veidi hiljem sündinud? Ja samuti olla surmkindel, et päris uut ideestiku olevat romaani puhul mõtetu loota. Nojah.Vindi kangelane pole ritter ega haritlane, see on hättasattunud (arvatavasti nohikust) tööotsija. Isevärki tõstuki imeteod kannavad selle noormehe lõputute koridoride labürinti, kus ta väljapääsu otsides viskleb,väsib, annab ehk allagi ja mõtleb. Lihtsakoeline eksleja teeb piisavalt eneseuurimistööd, ka ühiskonnauurimuseks (kui see sõna kellelegi meeldib) on põhjust tema mõtteid nimetada.On kaunisõnalisust, on irooniat.
"Minu elu on muutunud mõttetuks, ilma sinuta see ei maksa enam midagi -olen kuivanud oks, mis tuleks maha lõigata. Kuid ma elan ikka veel ootusest, et Sa tuled varsti minu juurde tagasi ning meie rõõmsad päevad kestavad, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Kui Sa sünnitad lapse, siis tahan olla talle heaks isaks... Ma igatsen veel kas või kord sosistada Sulle, kallis, et me oleme õnnelikud..."
Raamatus on ka üks arhetüüpne lugu, mida kirjandus, teater, film aina edukalt ekspluateerivad ja millele Toomas Vint on lisanud armsa agulisoojuse: mälestuste äärelinna väikekohvikus kohtab jutustaja oma unelmate tütarlast, kaunist ja salapärast, imeilusat ja anduvat.
Meenutatav "story" laheneb tütarlapse ema räiges sekkumises: tüdruk olla skisofreenne nümfomaan ja krooniline valetaja. Ja ekslemiste lõpplahendus on tore:"Vaatasin kella: oli minuti pärast pool kaksteist. Rõõmustasin, et ma ei hiline, jõuan kuningliku täpsusega; kümmekonna sammu kaugusel paistis kaks ümmarguse aknaga ust, oletasin, et need on liftid, ja mõne hetke pärast vajutasin väljakutsenupule". Karusell käivitub uuesti. Maailmas pole midagi muutunud, ei keegi lollimaks läinud elik targemaks saanud.