Viljar Voog, 3. juuni 2019,
Kodavere kirikuaia käimla oma originaalkujul ja näitusel Roomas. Jaanus Samma, Roberto Apa/Muinsuskaitse aastaraamat
„Kui sa situd / ära köhi / ära käega / perset pühi,“ kritseldas keegi tundmatu luuletaja keset häda ajamist Kodavere välikäimla seinale. Tagasihoidlikust kirikuaia kemmergust leidsid luuleread lõpuks tee (koos nende meediumi ehk käimlaseintega) suurlinna Rooma.
https://www.ohtuleht.ee/965606...
1916. aasta mais otsustas Peipsi järve äärne Kodavere kogudus ehitada 70 rubla eest kirikuaeda välikäimla. Sama aasta oktoobris kritseldas keegi peldiku seinale esimese sõnumi ja järgmised 30 aastat täitis kemmerg omamoodi pihitooli rolli. Peale teist maailmasõda jäi vetsuputka sööti (viimane dateeritud sissekanne seintel pärineb 1947. aastast) ning sajand pärast ehitamist lagunes lõpuks selle katus ja mädanes ära üks sein – käimla viimased päevad olid käes.
Appi tõttas kunstnik Jaanus Samma. „Kui ma seda käimlat esimest korda nägin, siis tekkis mul kohe küsimus, miks ei ole seda kaitse alla võetud. Kirik ja selle ümber olev aed on kaitse all, aga aias olev käimla, mis võiks olla kompleksi osa, ei ole,“ räägib kunstnik värsket avaldatud muinsuskaitse aastaraamatus.
Kuna käimlat ennast päästa polnud võimalik, võttis Samma selle laud laua haaval lahti, et säilitada seintele talletatud ajalooline tarkus. Restaureerimisele kulus kaks kuud.
Kritseldusi välikäimla seintelt. Andres Uueni / Muinsuskaitse aastaraamat
„Ilmselt pole just paljude peldikute pehastunud laudu käsitsetud nii peente pintslite-süstalde ja spetsiifiliste konservantidega, dokumenteeritud infrapuna- ja ultraviolettkaameratega,“ kommenteeris protsessi vedanud Hilkka Hiiop.
„Lõpptulemusena ei ole käimla kunagine arhitektuur küll säilinud, kuid tekst seintel on seda paremini vaadeldav,“ ütles Samma, kes eksponeeris seinu erinevatel näitustel, sealjuures Roomas asuvas Nomas Foundationi galeriis.
Kunstnik lisas: „Kodavere kiriku välikäimla näitamine Roomas tõi esile uued teemad, millele ma ei olnud varem mõelnud. Minu jaoks ei olnud küsimust, miks on tegu huvitava ja väärtusliku objektiga, kuid linnas, kus kaitsealuseid objekte on niigi koormavalt palju, võib peldiku kui millegi tähelepanuväärse eksponeerimine mõjuda ootamatult.“
Miks räägitakse muinsuskaitse aastaraamatus kunstiprojektist? Sest vahepeal tulebki ajaloo säilitamiseks mõelda teistmoodi. Muinsuskaitse tegeleb üldiselt objektide võimalikult originaalilähedase säilitamisega. „Aga Jaanuse käimla-käsitlus pööras konventsioonid pea peale, sest ei lähtunud mitte objektist endast, vaid sellesse peidetud lugudest, inimeste lugudest, ja tõi selle hästi jõuliselt esile,“ sõnas Hiiop.
„Mulle endale tundubki, et sageli ei kõneta meid niipalju mitte mineviku asjad iseeneses kui asjadega seotud inimesed ja nende lood. Konventsionaalne muinsuskaitse ei oska neid lugusid sageli märgata või füüsilise mateeria kaudu esile manada. Selleks ei ole meil lihtsalt samu erialaseid tööriistu, mis on kunstnike käsutuses.“
Artikkel on kirjutatud teksti põhjal, mis avaldati „Muinsuskaitse aastaraamatus 2018“.
