Nii ongi Ameerika Ühendriigid ja NATO esitanud ra-humeelselt Venemaa Föderatsioonile süüdistusi ja äh-vardusi. Arusaadavalt on Venemaa Föderatsioon oma tegevustes ja ütlemistes ikkagi keskendunud vaid oma eesmärkide taotlemisele – ka siis, kui Venemaa oli NSVL ja Stalin oli Natsi-Saksamaa vastase sõja muut-nud „Suureks Isamaasõjaks“.
Venemaa Föderatsioon on lääneriikide hinnangul räigeks inimõiguste vastaseks jäänud ja seda ka Na-valnõi looga kinnitanud. Siiski on lääneriikide meedias viiteid sellele, et Navalnõi on solvanud Punaarmee sangarlikke võitlejaid, kes võitsid Suure Isamaasõja ja vabastasid Euroopa.
Lääneriikide meedia on Ukraina olukorda arutlenud mitmete kaitseuuringute asjatundjatega: võib-olla koguni ilma tõdemata, mida president Putinil on vaja teha, et suur osa „Euroopa vabastajate“ järglasi tema eesmärke õigustatuks saaksid pidada. Venemaa suhted Ukrainaga ulatuvad tagasi ammustesse aegadesse, kuid praeguse olukorra hindamisel pole ilmselt avalikult vaadeldud kas need suhted on olnud heatahtlikud või koguni Ukraina iseseisvuse vastased. Kas Putin tõeliselt taotleb Ukraina olematuks muuta, seda ehk ei saa seniste tegemiste alusel kindlalt järeldada.
Lähtudes esmatähtsatest põhimõtetest, mis on sätestatud Teise maailmasõja lõpu järel loodud ÜRO põhikirjas ja inimõiguste Ülddeklaratsioonis, on igati õigustatud, et Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahelise olukorra lahendamist hakkaks arutama ÜRO. Või on nii riigid, politoloogid, kaitseuuringute asjatundjad hakanud uskuma, et ÜRO ning selle põhimõtted kõlbavad ehk mõningate vaieldavate erimeelsuste lahendamiseks, aga on selgelt mitte-rakenduslikud riikide suhetes: nagu selleks kujunesid üsna peagi pärast avaldamist Rahvasteliidu põhimõtted ja eesmärgid, mis loodi pärast Esimest maailmasõda selleks, et Teist maailmasõda ei saaks tekkida.
***