Tõnis Kipper, Kuressaare
Foto: Erakogu
https://www.err.ee/953791/toni...
Mitte karuputke või kibuvitsadega ei pea me võitlema, hoopis meie oma inimliku rumaluse ja lokkava lollusega, need on palju elujõulisemad ja levivad kiiremini kui ükski võõrliik, leiab Tõnis Kipper Vikerraadio päevakommentaaris.
Kaks asja siin ilmas pidavat olema mõõtmatud ja lõputud: Jumala arm ja inimlik lollus. Olgu selle esimesega kuidas on, aga rumalust pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu. Vähemasti tundub mulle nii.
Alustades suurejoonelisest valdade liitmisest, mida tehti paljus vaid liitmise enda pärast, jätkates maavalitsuste kaotamisega, mida tehti ka vaid kaotamise pärast.
Või poodides viinapudelite peitmise kampaania... Aga miks on kööginoad, lihakirves, kahvlid ja haamer nähtaval? Minul võib ju neid vaadates tekkida kange tahtmine naabrimees või ülemus loojakarja saata. Absurd, ütlete, aga kõik see muu, kas see pole absurdne?
Keegi tark on soovitanud – sina ei pea lolluste peale vihastama, sina imesta! Aga ausalt, ei jaksa enam imestada, kuidas sa käid hommikust õhtuni silmad punnis ja suu ammuli?! Võib-olla on need juba ealised iseärasused, aga mind teeb lollus kurvaks ja viimasel ajal, paraku, kurjaks ka.
Kui nõukogude ajal sai kõik lollused Moskva kaela ajada, siis nüüd tuleb meil enamiku rumaluste autoritasud ikka oma arvele kirjutada.
Sellest, mis toimub Kuressaares prügimajanduses võiks kirjutada vähemasti eepose mahus teose. Kohtkogumise idee võib ju isegi hea olla, aga selle elluviimine ei kannata vähimatki kriitikat. Uusim idee, mis paraku ka meile levima hakkab, on soovitus niita muru harvem, umbes siis, kui sellest hakkab hein saama.
Sellise heinamaana nägi välja ka meie linnapark, kuhu peale pahaste linnakodanike korduvat tähelepanu juhtimist, lõpuks muruniiduk peale lasti. Kui mõni inimene tahab elada karjamaal, palun! Aga mina kohe kuidagi ei taha, et minu armas kodulinn muutuks karjamaaks.
Kahjuliku kaunitari lupiini saatus on veel Eestis lahtine
"Viimane geniaalne mõte on hakata likvideerima kibuvitsa, täpsemalt siis kurdlehist roosi."
Suures maailmapäästmise tuhinas oleme jõudnud otsusteni, mida on keerulisem ära seletada kui maailma loomist. Viimane geniaalne mõte on hakata likvideerima kibuvitsa, täpsemalt siis kurdlehist roosi. Üksiti tuleks ära keelata ka Arved Haugi ja Vaapo Vaheri muusikal "Randas õitseb kibuspuu", sest ju nad seda põõsast just silmas pidasidki.
Ehk siis kokkuvõtlikult - meil on talupojamõistuse defitsiit. Tänapäevane inimene ei tea enam, mis oli defitsiit. Ja ega me ei taha ka talupojad olla. Enam. Ammugi mitte jälle.
Mitte karuputke või kibuvitsadega ei pea me võitlema, hoopis meie oma inimliku rumaluse ja lokkava lollusega, need on palju elujõulisemad ja levivad kiiremini kui ükski võõrliik.
Midagi positiivset ka. Meie turismifirma Visit Saaremaa on asunud uuendama oma logo ja visuaali, et paremini tutvustada Saaremaad ja kõike, mis meil siin head on. Tubli ettevõtmine. Mina mõtlen küll, et kõige parem tutvustus või märk saarlusest on üks tubli saarlane. Nagu näiteks värske juubilar ja sajandi tuntuim saarlane Ivo Linna. Või Juhan Peegel. Või vennad Tuulikud või... neid ei olegi nii vähe.
Neid inimesi maskotiks nimeta oleks nagu kohatu, pigem tuleb neid võtta kui saarlaste inimlike väärtuste ja tõekspidamiste võrdkuju. Mõttes võiksid nad alati näitliku saarluse mõõdupuuna meie kõrval seista, andes hetke järelemõtlemisaega, enne kui hakkame end valjuhäälselt saarlaseks hüüdma. Või muhulaseks.
Raadio Kadi ja Saarte Hääl valisid lugejate ja kuulajate abil välja kõige saarelikumaks lauseks "Äi see kena!" Vaatamata jutu pessimistlikule algusel on, minu arvates meie elus ikka veel rohkem neid asju, olukordi ja inimesi, kelle kohta sobib sedasi öelda.
