Tere, head lugejad ning kodukandi ja teiste seltside inimesed! * 28.04.13
Eestlased Eestis | 29 Apr 2013  | EWR OnlineEWR
Harri Kivilo

Vene Föderatsioon on Eestit tunnustanud Nõukogude Liitu astunud ja sealt augustis 1991 lahkunud riigina. Nende kõrgemad esindajad on tihti korranud et Nõukogude Liit ei okupeerinud Balti riike. Seda peaksid teadma Riigikogu väliskomisjoni esimees, Eesti välisminister, president ja õiguskantsler.
Normaalse mõistusega inimesel on raske mõista miks eespool loetletud Eesti kõrgema riikliku tasandi esindajad usuvad et kui Eesti sõlmib uue, ainult idapiiri paiknemist kirjeldava „tehnilise” riigipiiri lepingu, siis Eesti Vabariigi tunnustamine Vene Föderatsiooni poolt automaatselt muutub meie riikliku järjepidevust kinnitavaks. Automaatselt selline muudatus ei teki ja seniseid Venemaa kinnitusi teades ei ole nad nõus vajalikku järjepidevuse kinnitamise lepingut sõlmima. Ja ega seda meie uue idapiiri paiknemise seadustada soovijad ei loodagi. Eespool nimetatud isikute nõustaja õigusprofessor Lauri Mälksoo on väitnud et „Õigusteaduses domineeriva seisukoha järgi ei katkesta asjaolu, et Eesti loobub nõuetest Narva-tagusele alale ja Petserimaale, meie riiklikku järjepidevust.”(„Postimees, 22.04.13).

Õigusprofessor Mälksoo lausa kibeleb akadeemilise väitlusega tõestama et tema soovitus „tehnilise” piirilepingu sõlmimiseks võimaldab domineerival hulgal maailma tuntud õigusteadlastel järeldada et „tehniline piirileping” ei katkesta Eesti riiklikku järjepidevust. Küsitav pole niivõrd kas enamus õigusteadlasi on Mälksooga sama meelt, vaid hoopis tõenäosem on et Vene Föderatsioon ei hakka selle õigusprofessorite arvamuse põhjal vabandust paluma et nad Eesti okupeerimist on senini eitanud. Nii nagu nad väidavad et okupatsiooni ei olnud, nii on neil võimalik väita et nad „õigusteaduse domineerivat seisukohta” ei saa mingiks pädevaks Eesti ja Venemaa vaheliseks kokkuleppeks pidada.
Miks on siis Eestil vaja luua õigusprofessor Mälksoole soodne võimalus oma kolleegidega väidelda riikliku järjepidevuse teemal. Kui ma ei eksi, siis on riikide okupeerimise teemal mainekad õigusteadlased kirjutanud kümneid, erinevate seisukohtadega raamatuid. Kas tõesti tuleb ühe professori väitlushimu rahuldamiseks riskeerida toiminguga, mis rajab teed Venemaa mõjusfääri? Kui Vene Föderatsioon olekski nõus lepinguna kinnitama et tunnustab Eesti Vabariigi iseseisvust ja riiklikku järjepidevust, siis on naiivne uskuda et nad hakkavad midagi senini tehtust teisiti tegema. Kas nad tooks tagasi president Pätsi ameti raha ja Tartu Ülikoolist Venemaale viidu varad? Kas hüvitaks okupatsiooni kahjud? Kas loobuks siinseid venelasi toetama, kui need sobival ajal hakkavad rahvusvahelises kohtus nõudma inimõiguste ja olnud olukorra alusel vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist?

Kas tõesti meie poolt valitsema valitud võivad nii naiivselt uskuda et kõigile süüdistustele vaatama Venemaa soovib nii kangesti olla Eestile hea naaber? Ilmselt Eesti riigivõim nii ei usu, kuid peab vajalikuks olla suuremeelne ja jätta Venemaale esitamata kahjude hüvitamise nõue. Kordan siin mida on okupatsiooni olemise või mitte olemise kohta ütelnud rahvusvaheliselt tuntud analüütik ja arvamusliider, Paul Goble: „Nõukogude Liidu okupatsiooni Balti riikides ei tohi käsitleda mingi akadeemikute vestlusringi kuuluva tühise ajaloolise tülina – see on karm tegelikkus, mille tähtsust praegu ega tulevikus ei või alahinnata.” Meil pole kõige vähematki põhjust arvata et Venemaa tegemiste ja eesmärkide hindamisel professor Mälksoo on pädevam kui Paul Goble.

Kõike head Teile!

Harri Kivilo

 
Eestlased Eestis