Venemaa presidenti väga häiris Ukraina vasturünnak Belgorodi lähedal asuvate sõjaliste objektide vastu, mistõttu Venemaa õhutõrjeraketid kukkusid Belgorodi ja põhjustasid inimohvreid. Järgnes taaskord massiivne rünnak, mis oli siiski erinev kõigist eelnemvatest. Kui enne sõja sõda Venemaa propagandistid ähvardasid Ukrainat (ja ka maailma laiemalt), siis oli nende jutus kandvas rollis väidetavalt analooge mitteomav ja tabamatu rakett Kinžal, stiilis, et kui seal lääne pool palju plõksite, saadame Kinžalid peale. Kuigi mitmete sõjaliste ekspertide sõnul ei olnud Kinžali näol tegemist muu, kui modifitseeritud Iskander-M raketiga, mis lihtsalt lastakse välja suure lennukiiruse saavutanud lennukilt, siis oli omajagu ka neid, kes hirmutamist tõsiselt võtsid.

Müüt purunes, kui Patriot õhutõrjekompleks lasi Kiievi kohal mõned Kinžalid alla ning selle kohta oli ka olemas tõestusmaterjal. Nüüd aga otsustas Putin mängu panna kõik ehk siis Kiievi suunas lasti välja 10 Kinžal raketti, mis ka Ukraina kaitseväe juhataja sõnul alla lasti. Kümme tundub suur arv, aga samas on see ka Venemaa armee nõrga koha tunnistuseks ehk siis sõjalise eksperdi Aleksander Kovalenko sõnul ongi Venemaal üldse järel 12 lennukit Mig-31K, millelt on võimalik neid rakette välja lasta. 2022. detsembris läks ühe Mig-31K mootor põlema ja seda masinat pole siiani saadud lennukorda, teisel lennukil on pidevalt mootoriga probleemid. Neid lennukeid toodeti Venemaal ajavahemikus 1975-1994 ehk siis kõige uuem on 29 aastane. Peale lennukite tootmise lõpetamist lõpetati ka lennukimootorite D-30F6 tootmine ning praegu suudetakse läbi häda ainult neid lennukeid hooldada ja remontida, samas nende mootorite ressurss pidevalt väheneb. Viimane Ukraina rünnak oli Venemaa võimete lagi, kvalitatiivselt pole neil enam juurde panna, sest aeroballistilised raketid on õhukaitse jaoks kõige raskemad sihtmärgid oma suure kiiruse tõttu.

Putin lootis, et Ukraina õhukaitse ei saa kõigi rakettidega hakkama ning siis oleksid tabamused saanud mõned märgilise tähendusega hooned, mida oleks saanud reklaamida kui lööke kohtade pihta, kus võetakse vastu otsuseid. Tõsi, ka allatulistatud ballistilised raketid põhjustavad maapinnal kahjustusi, aga kui lõhkepea on kahjustatud, siis on purustused kineetilisest energiast, nagu oli ühe kahjustatud raketiga, mis lendas haiglas läbi mitme korruse, aga ei plahvatanud. Tegemist haiglaga, kus on palju sõjas haavata saanud Ukraina sõjaväelasi. Venemaa propagandamasin loomulikult ei saanud ebaõnnestumisega leppida ja nii toodeti uudis, justkui olevat nad ikkagi hävitanud kohe mitmed Ukraina õhukaitsekompleksid Kiievis.

Kui Kiievi ümbruses saab Ukraina õhukaitse hakkama pea kõigi rakettidega, siis mujal Ukrainas asjad nii hästi ei ole ja kokku suutis Ukraina alla lasta 99-st raketist 72, sealhulgas 70-st tiibraketist H-101/H-555 lasti alla 59 ning alla lasti ka kolm tiibraketti Kalibr. Harkivit rünnati ballistilisel trajektooril lendavate rakettidega Iskander-M ja S-300 ning nende vastu seal piirkonnas Ukrainal rohtu ei ole. Ka tähendavad nii massiivsed raketirünnakud, et Ukraina peab kasutama palju õhukaitserakette, milliseid võib rünnakute jätkudes hakata nappima ning kõige mustema stsenaariumi korral peaksid ukrainlased hakkama prioriteetseid kaitseobjekte valima ka Kiievi oblastis. Samas on liitlased viimastel päevadel oluliselt kiirendanud sõjalise abi saatmist Ukrainale ja peamiselt on jutt õhutõrjerakettidest. Allalastud raketirusudest saadud info kohaselt oli üks tiibrakett H-101 toodetud eelmise aasta viimases kvartalis, seega väga suuri laovarusid Venemaal järgi ei ole, aga kindlasti jätkub neil hetkel veel rakette mitme sellise massiivse raketirünnaku korraldamiseks.

Huvitaval kombel ei hõiska Venemaa sõjaväelastega seotud z-kanalid rõõmust, sest nende sõnul näitas juba eelmine aasta, et massiivsed raketirünnakud kipuvad andma vastupidise efekti – sõjalisi objekte ei tabata, aga tsiviiltaristu ründamine konsolideerib ukrainalasi vaenlase vastu ning suurendab ka lääne antavat sõjalist abi, sest tsiviilelanikkonna kannatused leivad lääne ühiskondades laialdast vastukaja. Hersoni rindel olevad Venemaa sõjaväelased kirjutasid, et Feodossias õhku lastud dessantlaeva pardal oli olnud omajagu Kalibr tiibrakette, mis olid mõeldud Ukraina ründamiseks ning laeva tabamine oli olnud seetõttu Venemaa armee jaoks väga valusaks löögiks. Ka tõid Venemaa z-blogijad välja, et tänavu vastab Ukraina Venemaa raketirünnakutele, nii et nad soovitavad olla valmis katsumusteks piiriäärsetes linnades.

Tehnika lainel jätkan, sest Venemaa meedias avaldati uudisnupp, mille kohaselt oli rindele saadetud analooge mitteomav, igas mõttes maailma parim suurtükiluure kompleks Yastreb-AV, mis pidavat kuni 40 kilomeetri kaugusel suutma määrata vastase laskeseadmed täpsusega kuni 10 meetrit. Ukraina pool kinnitas seda infot, näidates videot selle kompleksi positsioonile sõitmisest Hersoni rindel. Tõsi, on üks väike-väike nüanss – ukrainlased otsustasid omaltpoolt kompleksi ka tervitada. Esimene mitmikraketiheitjalt lastud juhitav rakett kukkus vahetult kompleksi kõrvale, aga teine tabas kümnesse. Oli kompleks ja enam seda ei ole. Donbassis aga suutsid HIMARSid elimineerida kaks Venemaa keskmaa õhutõrjekompleksi BUK, nii et viimased päevad on vägagi hea loomusega olnud. HIMARS mitmikraketiheitjad on Venemaa armee jaoks tõeline peavalu ja nii peavad nad suureks saavutuseks seda, et suutsid ühe oma drooniga filmida sõitvat HIMARSit, aga teadaolevalt ei ole sõja jooksul nad ühelegi sellisele mitmikraketiheitjale pihta saanud.

Olukorrast rinnetel ka. Luganski oblastis on olukord Sinkovka juures muutusteta ehk siis Venemaa korraldas täpselt samalt suunalt järjekordse lauprünnaku, mis lõppes kuulsusetult ning hoopis Ukraina suutis järgnenud vasturünnakuga maad tagasi võtta. Venemaa armee üksused on jätkuvalt aktiivsed Kreminnast lähtuvates rünnakuvektorites, aga viimastel päevadel pole nad seal edu saavutanud. Luganski oblastis Venemaal siiski väike edenemine oli Makiijivka suunal.

Donbassis on Venemaa natuke edenenud nii Kurdjumovka kui Klišeejevka suunal, Avdiijivka juures on Venemaa väike edenemine olnud Sepovest kirde pool, kus Venemaa on suutnud natuke edasi liikuda pikki raudteed, samas on see rünnakuvektor Avdiijivkast eemale ning ei avalda hetkel erilist mõju Avdiijivka kaitsmisele. Seal rindelõigus kaotas Ukraina väidetavalt kaks tanki Leopard 2, kusjuures meeskonnad pääsesid, aga roomikukahjustusi saanud tanke ründasid Venemaa sõjaväelased hiljem Lancet droonidega. Kaotab ka Ukraina tehnikat, selline see sõda kord juba on. Mujal Donbassis rindejoones muutusi ei olnud ja sama käib ka lõunarinde kohta. Kuigi Putini sõnul olevat Venemaa armeel asjad suurepärases korras, kirjutas z-blogija Bojevoi Reserv reaalsetest probleemidest Donbassis – ebapiisav luure droonidelt, äärmiselt vilets side, raskekuulipildujate laskemoona terav nappus, ebapiisav kogus transpordivahendeid, mistõttu haavatute evakueerimine on äärmiselt problemaatiline.

Rohkem infot on Dnepri idakaldal toimuva kohta, kus z-blogijate sõnul oli aasta esimene päev olnud nende jaoks tõeliselt must. Nimelt olid nad oma suurtükid viinud olude sunnil jõest 20 kilomeetri kaugusele, suurteks liivadüünidest lõuna poole, ometi suutsid ukrainlased ka seal korraldada massiivse droonirünnaku, mistõttu Venemaa kaotas ühes rünnakus pea 20 suurtükki.

Äärmiselt valus löök Venemaa armee jaoks, sest neil oli juba sellelt distantsil suuri probleeme täpsusega ning kuuldavasti olid sellelt distantsil suurtükid Msta-B sisuliselt ainsad, kelle tuletoetusele rünnakule läinud venemaa sõjaväelased loota said, aga nüüd tuleb suurtükid viia jõest nii kaugele, et sisuliselt tähendavat see Krinki piirkonnas sisulist tõsiseltvõetava suurtükitoe lõppu. Kui lisada juurde liugpommide viskamise lõpetamine, aga ka Venemaa armee juhtkonna soovi iga hinna eest Krinki ära võtta, siis on tulemuseks ohvriterohked, samas tulemusteta rünnakud. Ukrainalased olevat väikeste gruppidega hajutatult kaitsepositsioonidel ning suurepärases koostööd droonide ja suurtükkidega on nad loonud kaitse, mida on Venemaa mitmekordselt suurema arvukusega üksustel mitte jõukohane ära võtta.

Eelmisel aastal oli palju arutelusid teemal, et kuidas Venemaa sõjavägi suudab palju rohkem kaitserajatisi rajada kui ukrainlased ning nüüd heitis sellele valgust z-blogija, kes kirjutab varjunime Vault-8 all. Nimelt antakse uutele positsioonidele saabunud sõjaväelastele rajada kaitserajatised, aga materjalist antakse heal juhul mõned palgid, kõik muu tuleb sõjaväelastel ise nö organiseerida, mis reaalses elus tähendab tihtipeale oma taskust ehitusmaterjalide muretsemist. Paari nädalaga saadakse asjad enam-vähem paika, aga sellises olukorras pidavat sõduritel puuduma igasugune motivatsioon sõdimiseks, sest võimalik edasiliikumine tähendab üheselt seda, et tuleb hakata oma raha eest uusi kaitserajatisi rajama.

Seega sobivat Venemaa sõduritele kõige paremini rindejoone pikemaaegne paigal püsimine, positsioonilahingud ning elu on näidanud, et sellisel juhul suudavad Venemaa armee sõdurid ehitada valmis keerukad kaitserajatised koos tunnelitega ning selles osas tunnustavad ukrainlased, et vastane oskab seda tööd neist paremini, korralikult masse kaevunud Venemaa armeed on juba keeruline nende positsioonidelt minema jada.

Väike tagasivaade veel eelmise aasta sündmustele. Venemaa sõjaväelased tunnistavad, et nad kartsid Ukraina suvist pealetungi ning neil oli aukartus lääne sõjatehnika ees ning seetõttu oli nende jaoks eriti oluline emotsioon, kui suvise Ukraina rünnaku käigus terve Ukraina sõjaväe kolonn tõsiselt rappida sai. Kui vaadata aasta jooksul toimunud liikumisis, siis kokkuvõttes sai Venemaa enda kontrolli alla suurusjärgus 50-60 ruutkilomeetrit rohkem territooriumi, peamiselt tänu Soledarile ja Bahmutile. Minu jaoks oli Ukraina suvine pealetung paras avantüür, sest ilma lennuväe toeta ja võimeta maha suruda Venemaa rünnakukopterite tuld oli keerukas ette näha suurt edu, aga Tokmaki suunal lootsin ma ka nendes oludes suuremat edu, samas Venemaa armee näitas, et nad oskavad väga hästi kaitsta, kui neil on hästi ettevalmistatud positsioonid.

Ometi tuleb välja tuua, et Ukrainal oli initsiatiiv mitte kogu rindejoone ulatuses ning Luganski oblastis oli Venemaal palju suuremad jõud kui Ukrainal. Kui 2022. aasta varasügisel oli Venemaa sunnitud ummisjalu põgenema Harkivi oblastist ja üks sõjaline ekspert rääkis selles valguses ka nende eriti kavalast võttest „aikido“ ehk siis taganedes enda huvides Ukraina armee pealetungi energia ärakasutamisest, siis midagi sellist ei juhtunud ning halvimast pääsemiseks saatis Venemaa Ukrainale vastu vähese väljaõppega hiljuti mobiliseeritud sõdurid, kes oma massiga suutsid Ukraina edenemist aeglustada ning neile tuli appi ka ilm, mis 2022. aasta hilissügisel oli väga vihmane. Ukraina eduka operatsiooni võti 2022. aasta sügisel oli ülekaal elavjõus, Venemaa alahindas ilmselgelt Ukraina armeed, mobilisatsiooni läbiviimist lükati edasi niipalju, kui võimalik ja sellel olid nende jaoks kurvad tagajärjed.

2023. aastal olid aga Venemaa edusammud Luganski rindel nii kesised, et kohe kindlasti ei saa Venemaa nendega rahul olla. Mitte ühtegi eesmärki ei saavutatud – Kupjanskini ei jõutud, Lõmani ei jõutud, rääkimata lääne ja lõuna pool olevate jõgedeni jõudmisest. Ja seda olukorras, kus neil oli kordades rohkem nii elavjõudu kui tehnikat. Kokkuvõttes ei saa möödunud aastaga rahul olla kumbki pool, sest pigem kipub välja joonistuma patiseis kogu rindejoone ulatuses, kus ka väikese edu saavutamiseks tuleb mõlemal poolel arvestada suurte kaotustega nii elavjõus kui tehnikas. Ukraina puhul on loomulikult oluline, et lääne liitlaste abi jätkuks, aga abi jätkumisel suudavad nad küllaltki hästi kaitses olla, samas sümmeetrilises lahingutegevuses Venemaa võitmine saab olema äärmiselt suureks väljakutseks.

Maletajad on mõtlemisvõimelised inimesed ja nii polegi imestada, et The Moscow Times andmetel oli eelmisel aastal kõige rohkem kodakondsust vahetanud sportlastesi just Venemaa maletajate hulgas – 104 sportlast, näiteks meeste hulgas maailma reitinguga kohtadel 40, 41, 45 ja 50 olevad maletajad, naise hulgas maailmas reitingus 11. kohta hoidev sportlane. Kuna tulevikuperspektiivid on kõigil Venemaa sportlastel pehmelt öeldes hägused, siis plaanivat Venemaa spordiministeerium täiendavate toetuste maksmist nö kuldsele sajale ehk kõige tuntumatele sportlastele, et nad ei annaks järele lääne ahvatlustele ning toetuse suuruseks planeeritakse tänavu 150000-200000 rubla kuus. Eks paistab, sportlane tahab ikka võistelda ja oma võimeid teistega võrrelda, raha seda ei asenda.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING