Kätte on jõudnud sõja 350-s päev ning lähiajal veel sõja lõppu ei paista.

Viimastel päevadel on palju räägitud Venemaa võimalikust suurpealetungist ning omajagu hämmastust on sõjandusekspertide hulgas tekitanud Ukraina poole kommunikatsioon, kus räägitakse sellest, et tegelikult olla Venemaal salaja õnnestunud veel täiendavalt 200000 inimest armeesse mobiliseerida ja Venemaal on nüüd seal piirkonnas varsti vaat et pool miljonit tšmobikut. Miks seda tehakse? Et meelitada Venemaa rünnakule? Et saada läänest kiiremini rohkem relvastust? Samas on Ukraina selline käitumine põhjustanud täiendavaid pingeid ukrainlaste endi seas ja ei saa märkimata jätta ka seda, et kuigi Venemaa kannab praegu oma pealetungikatsetes suuri kaotusi nii tehnikas kui elavjõus, siis väga arvestatavad kaotused on ka ukrainlaste ridades. Venemaa on märgatavalt aktiveerinud infooperatsioone kõikjal Euroopas, eriti aga Ukrainas ja siht on selge – proovida saavutada olukord, kus läbi hirmutamise nõustub Ukraina läbirääkimistega ehk siis sisuliselt kapituleerub. Antud kontekstis oli väga kõnekas kunagise tuntud liberaali Grigori Javlinski samasisuline avaldus.

Sõjandusekspertide sõnul aga ei jätku Venemaal tänase seisuga ei elavjõudu ega tehnikat mitmete suurte pealetungide üheaegseks läbiviimiseks. Roman Svitani sõnul tuleb arvestada, et rindejoone pikkus on 1000 kilomeetrit ja et Venemaa kardab Harkivi operatsiooni kordumist, on nad seetõttu olnud sunnitud mehitama tagala 100 kilomeetri sügavuselt kogu rindejoone ulatuses, aga ka selleks ei jätku Svitani hinnangul Venemaal piisavalt sõdureid. Svitani arvates saaks Venemaa lähiajal rünnakute läbiviimiseks kasutada täiendavalt maksimaalselt suurusjärgus 100000-150000 sõdurit. Agil Rustamzade sõnul piisaks sellest ainult surve tõstmiseks Vugledarist Soledarini, aga Venemaa väidetavalt soovib pealetunge läbi viia ka Luganski oblastis. Ka on suuri küsimärke tšmobikute oskuste osas keerukate rünnakuoperatsioonide läbiviimisel, on küsimärke nii rasketehnika kui laskemoona piisavuse osas. Kõigele lisaks on juba mõne nädala pärast saabumas kevadilmad, peale mida on nii Luganski kui Donetski oblastis põllud pikemaks ajaks rasketehnika jaoks raskelt läbitavad, mis takistaks pealetungi läbiviimist. Omajagu juttu on ka olnud sellest, et kevadel oma ajateenistuse lõpetavad Venemaa sõdurid suunatakse rindele, aga see puudutaks alles võimalikku hiliskevadist pealetungi, kui põllud on kuivanud, aga siis on ka Ukrainal raskerelvastuse osas olukord palju parem.

Ehk kui Venemaa tahab midagi saavutada, peaks ta juba praegu kõik oma jõud suunama rünnakute läbiviimisesse, aga seda pole veel märgata olnud.

- Donbassis on jätkuvalt kõige raskemad lahingud Bahmuti pärast. Linna läbib põhja-lõuna suunaliselt Bahmutka jõgi ja jõest itta jääb kolmandik linna, mille moodustavad peamiselt eramajad. Sealt piirkonnast tuleb vastukäivat infot Venemaa üksuste edenemise kohta, aga väidetavalt ei ole paaril viimasel päeval Venemaa seal suutnud märkimisväärselt enam edeneda. Bahmutka jõest lääne pool asub suurem osa linnast ja seal on valdavalt kõrgemad ehitised ning ukrainlaste sõnul on võimalik seda osa linnast pikalt kaitsta juhul, kui ei tekiks ohtu ümberpiiramise osas. Bahmuti ründamisel ei ole vange enam viimasel ajal märgatud, piirkonnas ründavad Venemaa dessantväelased koos wagnerlastega ning nad kannavad sealjuures suuri kaotusi. Oleg Ždanovi sõnul ei ole Ukrainal mõtet Bahmutist taandumisele hakata mõtlema enne, kui Venemaa üksused saaksid Bahmutist lõunas enda kontrolli alla Ivanivske asula, ühtlasi lõigates läbi Bahmutit Konstantinovkaga ühendava trassi. Kuigi Bahmutist põhja pool üritavad Venemaa üksused enda kätte saada Krasna Gora asula, peavad ukrainlased ohtu sellest suunast Bahmutile väiksemaks.

- Luganski rindel ei ole paaril viimasel päeval märkimisväärseid muutusi toimunud, kuigi mitmed Venemaa sõjablogijad peavad võitlust Kreminna pärast vaat et olulisemaks kui võitlust Bahmuti pärast – isegi kui Bahmut peaks langema, on Ukrainal juba ette valmistatud järgmised kaitseliinid ning Venemaa edenemine sealt suunast saaks olema problemaatiline ja kui nad isegi jõuaksid ühest küljest Kramatorski - Slovjanski linnastuni, ei oleks neil jõudu sealt edasi liikuda. Kui aga nad suudaks põhja poolt liikuda Kreminnast Lõmanini, muudaks see Siverskist idasse jääva territooriumi kaitsmise ukrainlaste jaoks palju problemaatilisemaks.

- Vugledari lähistel kaotas Venemaa palju merejalaväelasi ja tehnikat ning kuuldavasti on Vaikse ookeani äärest tulnud merejalaväelaste kaotused nii suured, et üksus on kaotanud võitlusvõime. Sinna piirkonda on Venemaa koondanud täiendavaid üksusi, aga nende võitlusvõime osas on palju küsimärke.

Omajagu juttu on olnud Ukraina uutest droonidest, aga Kaluuga oblastis kukkus alla ikka seesama nõukaajast pärit Tu-141, mida arvatavasti kasutati ka Engelsi lennuvälja ründamiseks. Nüüd arvati sihtmärgiks olema Kaluugas asuva lennuvälja, kus on lennukid, millest lasti välja raketid H-22 Ukraina pihta, aga kohale droon seekord ei jõudnud.

Peale seda, kui Gerassimov juhib taas Venemaa okupatsioonivägesid Ukrainas, püüab ta kõiki üksusi allutada tsentraalsele juhtimisele ning puudutab see ka nn rahvavabariikide üksusi. Sellega seos on väga palju kõneainet pakkunud juhtum Igor Manguševiga, keda tuntakse ka hüüdnime „Bereg“ all. Tegemist on ideelise paremäärmuslasega, tõelise turbopatrioodiga, kes juhtis nn rahvavabariigis DNR droonidevastase võitluse üksust. Tegemist on väidetavalt vaimselt ebastabiilse, aga samas tehniliselt taipliku inimesega ning nende üksus põhjustas ukrainlastele palju peavalu, sest nn surrikaatide (nii nad endid kutsuvad) käsutuses oli väidetavalt ka Hiinast pärit tehnikat, mis võimaldas ukrainlaste poolt kasutatavaid Hiina päritolu droone alla võtta ja mis veel halvem, saada ka infot drooni operaatori asukoha kohta. Mees pidas ennast seetõttu asendamatuks ning seetõttu avaldas häälekalt rahulolematust selles osas, et nende üksuse tegevusse sekkuti nö kõrgemalt poolt. Asi lõppes aga sellega, et Manguševile lasti 45 kraadise nurga all kuul kuklasse ehk siis ta pidi põlvitama, kui seda tehti. Mees jäi ellu, aga ta viidi lihtsalt kohalikku haiglasse surema ning ta olukord halveneb kiirelt. Ju siis selline näidistulistamine peab olema teiste nö mässajate jaoks hoiatavaks eeskujuks.

Natuke ka Venemaa majandusest, sest on olemas esialgsed andmed riigi tulude ja kulude kohta jaanuaris ning need on rohkem kui kõnekad. Eelarvekulud kokku 3,12 triljonit rubla, kasv eelmise aasta jaanuariga võrreldes 59%. Eelarvetulu 1,36 triljonit rubla, aastases võrdluses kahanemine 35%, eelarvepuudujääk 1,76 triljonit rubla. Neid arve vaadates tuleb arvestada, et Venemaa naftatoodetele hakkas EL-s keeld kehtima alles 5. veebruaril ja edaspidi saavad asjad ainult halvemuse suunal liikuda. Jaanuari tulemused olid nii ehmatavad, et mitmete Venemaa majandusekspertide sõnul suudab Venemaa katta sellist puudujääki reservidest kuni pool aastat, peale mida ei ole muud varianti kui hakata lihtsalt rublasid massiliselt trükkima. Ja probleemi ei ole ainult energiakandjate müügiga, allpool on näha joonis, mis näitab Venemaa ravimitööstuse seisu, kus ravimite tootmiseks vajalike komponentide laovarude baasilt suudeti eelmise aasta keskel tootmist isegi suurendada, aga et 80% neist imporditakse ja paljud välisfirmad pole nõus neid komponente Venemaale müüma (otsest keeldu selles osas ei ole), siis on ravimite puudus järjest süvenemas.

Venemaal võetakse väga valuliselt seda, et Saksamaa annab Ukrainale tanke ning otse loomulikult üritatakse seda riiklikul tasemel propagandavankri ette rakendada - lääne päritolu tankide hävitamise eest pakutakse küll raha või maatükki Baikali järve ääres, aga see kõik kahvatub Krasnodarist pärit Putini „löögirühma“ pakkumise kõrval, nimelt annavad nad lääne tankide hävitajatele lilla t-särgi, millel on Putini pilt. Euroopa, värise, sellise pakkumise peale võtavad Venemaa armee sõdurid need tankid lausa paljaste kätega ära (sarkasm).

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING