Toimetasin nädalavahetusel kodus lõkkeplatsi juures, kui järvel liikus paat, millest hõigati: „Teet, kas ukrainlaste pealetung on juba alanud?“. See näitab meie rahva ootust, aga nädalavahetuse seisuga me saame rääkida ainult sellest, et Ukraina armee on alustanud tegevustega, millel on mõtet ainult enne pealetungi ehk siis vaenlase kütusehoidlate ründamisel peab alati arvestama, et mingi aja jooksul suudab vaenlane oma logistikat ümber korraldada, seega võiks siit tuletada, et rünnak peaks algama lähima paari nädala jooksul. Sõjalise eksperdi Roman Svitani sõnul on oluline märkida, et kui okupeeritud Hersoni ja Zaporižžja oblastite territooriumitel asuvate Venemaa üksuste laskemoonast veetakse 2/3 maismaad pidi ida poolt autodega ja 1/3 tuuakse raudteega Krimmist, siis kütusest tuleb suurem osa raudteed pidi Krimmist.

Venemaa on alustanud tsiviilelanike evakueerimist lõunarindel Zaporižžja suunalt ning seda kuni 30 kilomeetri kauguseni rindejoonest. Tanklatest on bensiin otsas, rahaautomaadid on tühjad. Energodarist tulnud info kohaselt (seal on suur tuumaelektrijaam) on Venemaa sõjaväelased hakanud marodööritsema ning nad on asunud revideerima kauplusi, viies sealt ära vähegi väärtuslikuma kauba ning kauba äravedamiseks võtavad jõuga autod ära eraisikutelt. Eraisikutest põgenejate seas on eeskätt kollaborandid ja need, kes on võtnud Venemaa kodakondsuse. Roman Svitani sõnul on kogu selle protsessi juures huvitav veel see, et valdavalt viiakse eraisikud mitte Krimmi, vaid hoopis Berdjanskisse, mis on Ukraina sadamalinn Aasovi mere kaldal. Kõik see ei tähenda, et Venemaa armee plaaniks seal piirkonnas lahinguteta alla anda, lihtsalt Venemaa sõduritel on kombeks võõras riigis võtta kõike, mida võimalik, kui selleks peaks võimalus avanema.

Ukraina on võimaliku peatungiga seoses infosõjas suutnud oluliselt mõjutada Venemaa elanikke, aga samamoodi on kõrgustesse liikunud ka Ukraina elanike lootused-ootused, aga tõsi on see, et vaenlane on seekord tõsiselt valmistunud kaitseks. Samas, tõsiseid probleeme on mõlemal poolel, nii peavad pealetungijad alati arvestama, et nende poolel on kaotused elavjõus üldjuhul kuni kolm korda suuremad kui kaitsjatel. Venemaa enda sõjaväelaste sõnul juhtivat lõunarinde kaitse organiseerimist kindral-polkovnik Mihhail Teplinski, kes teenis Ukraina sõjaväelase Arty Green’i sõnul Venemaa sõjaväelaste lugupidamise välja Dnepri läänekaldal olnud okupeeritud territooriumil asunud dessantväelaste kaitsetegevuse organiseerimisega. Samas ei ole olukord enam nende jaoks võrreldav eelmise aasta suvega, kui Venemaa viis Dnepri läänekaldale oma kõige võitlusvõimelisemad dessantväelaste üksused.

Venemaa armee ohvitser (varem oli nn rahvavabariigi sõjaväelane) Andrei Morozov, hüüdnimega „Murz“, kirjutas oma Telegrami postituses, et Venemaa armee varustamisel kõige vajaminevaga on suured probleemid, nii olevat ladudes otsa lõppenud väikesed sapöörilabidad, mille abil sõdurid kaevuvad nö maa sisse. Ukrainlaste poolt majajäetud maasse kaevatud laskepositsioone ei saavat kasutada, kuna need olevat ukrainlastel nii täpselt nö sisse lastud, et sinna minnes tõenäoliselt kaua ei ela. Ilma võimaluseta maasse kaevuda on sama teema, aga komandörid käsivad positsioonidelt mitte taganeda. Ja Morozov ei saanud jätta sarkastiliselt küsimata, et kui ei ole sapöörilabidaid, siis millega Venemaa sõdurid saavad Leopard tanke hävitada (taustaks niipalju, et padupatrioodid hõiskasid omal ajal z-kanalites, et nende sõjaväelased suutvat sakslaste tankid ära hävitada ka lihtsalt sapöörilabidatega).

Morozovi sõnul on tegelikult suurtükimürskude puudujääk kuid kestnud probleem ja selle kompenseerimiseks kasutasid Venemaa sõjaväelased kahte tegevust. Esitaks kasutati suurtükkide asemel tanke, kes lasid varjatud positsioonidelt, aga olen ka varem kirjutanud, et tulevalt spetsiifikast (mürsu suurem algkiirus) saab tankitorudest teha kordades vähem laske kui haubitsatest, aga nüüd on Morozovi sõnul selgunud, et oma ressursi ammendanud tankide suurtükkide torusid pole millegagi asendada. Teiseks kasutati suurtükkide toetuse puudumise kompenseerimiseks tankitõrjevahendeid, milliseid tundus olevat ladudes väga palju ning sellise sõjapidamine pani imestama ka ukrainlasi, kus eriti wagnerlased olevat kasutanud tankitõrjevahendeid suures koguses Ukraina jalaväe vastu. Nüüd aga olevat uuemad tankitõrjevahendid otsakorral, aga vanadest töötavat ainult nii iga viies-kuues. Ja siis küsibki Morozov, et kui ukrainlased murravad miiniväljadest läbi, siis millega me nende edenemist suudame takistada?

Ukraina poolel on palju küsimusi tekitanud viimasel ajal (viimati CNN-s) avaldatud artiklid, justkui suutvat Venemaa häirida lääne täppisrelvasid, mis kasutavad GPS sidet. Tsiviilkasutuses olevat GPS signaali on väga kerge häirida, sellega seoses rääkis ajakirjanik Julia Latõnina juhtumist USA-s, kus ühes lennujaamas tekkisid väga suured probleemid GPS-i kasutamisega ning lõpuks selgus probleemide põhjus – lennuvälja lähedal oli bordell ja seda külastanud veoautojuhid lülitasid GPS-i signaali segaja sisse, et ülemused ei teaks, kus nad viibivad. Sõjaväelise GPS signaali häirimine on hoopis keerukam, kuna esiteks on signaal palju tugevam ning teiseks on relvastuse loomisel juba arvestatud vaenlase võimaliku vastutegevusega selles osas. Ka on näiteks HIMARS’itelt lastavatel juhitavatel rakettidel inertsiaalne juhtimissüsteem (neid on veel mitmes täpsusastmes) ehk siis kõige täiuslikuma variandi korral suudab rakett tabada sihtmärki Romas Svitani sõnul poole meetri täpsusega isegi juhul, kui kilomeeter enne sihtmärki on sõjaväelise GPS-i signaali vastuvõtmine häiritud.

Millegipärast on mul tunne, et Ukraina ei soovi enne suurrünnaku algust eriti sõjaväelist GPS-i kasutavaid seadmeid kasutada, et mitte anda vaenlasele võimalust tehtud uuendustele nö vasturohtu leida.

Sellele viitab Krimmis ja Venemaal asuvate kütusehoidlate ründamine Hiina suuremate laiatarbedroonidega, sest need kasutavad nagunii tsiviilkasutuseks mõeldud GPS-i. Tundub loogiline, et Ukraina võib käivitada tõelise droonide sõja, kus üheaegselt rünnatakse sadade ja sadade droonidega, nii tapjadroonide kui nn rallidroonidega, mille puhul tüüpiline GPS signaali segamine Venemaa jaoks soovitud tulemust ei anna. Nii saaks maha võtta kõik laskepesades ootavad Venemaa sõdurid mingil lõigul. Elame-näeme.

Rinnetel toimuvast ka. Kuigi Prigožin tegi parimate Venemaa blatnoi-jutu traditsioonide kohaselt (iroonia) video, kus sõimas armee juhte, siis nagu arvata oligi, pandi mees kiirelt paika ning eile nö hüppas talle peale isegi Kadõrov selge sõnumiga, et ei lähe sa Bahmutist kuskile enne, kui sulle selleks luba antakse. Asi lõppes sellega, et Prigožin toob ka lõunarindelt ära seal olevad üksused ning isegi olevat hakanud Aafrikast wagnerlasi Ukrainasse tooma. Lisaks on ukrainalaste andmetel viimasel paaril päeval Venemaa armee suurendanud suurtükkidest ja mitmikraketiheitjatest tehtavate laskude arvu kaks korda ning Svitani sõnul tehakse nüüd ööpäevas suurusjärgus 20000 lasku. Bahmutis ründavad wagnerlased peamisel öösiti ning peamiselt üritavad nad edasi liikuda põhja pool eramajade rajoonis, et sealt jõuda teeni, mille kaudu toimub Ukraina üksuste varustamine. Roman Svitani sõnul on Venemaa armeel Bahmutis 18000-22000 sõdurit ning see on väga arvestavav kogus. Aga hetkel Ukraina kaitse veel püsib ning agressor kannab suuri kaotusi. Venemaa suutis nädalavahetuse jooksul natuke Bahmutis edasi liikuda, näis, mida lähipäevad selles osas toovad. Mujal rinnetel väga aktiivset lahingutegevust ei olnud, väidetavalt suutis ka Ukraina paaris kohas edeneda, aga Ukraina väejuhatus neid arenguid ametlikult kinnitada ei soovi.

Nädalavahetusel kinnitas Ukraina väejuhatus info, mille edastas päev varem Defence Express koos fotodega ehk siis esimest korda võeti maha Venemaa rakett H-47, mida tuntakse rohkem nime all Kinzal ja mida Venemaa reklaamis kui analooge mitteomavat hüpersoonilist raketti. Rakettide puhul peetakse hüpersoonilisteks neid, mille kiirus on vähemalt 5 machi (ülehelikiirust) ja suurtel kõrgustel lennates ei ole suurte kiiruste saavutamine probleemiks, sest õhk on hõre ja külm. Äärmiselt suur probleem on aga sellise kiiruse säilitamine maapinna ligidal, sest suure kiirusega tihedasse õhku liikuv rakett kuumeneb ning lisaks on sellises olukorras keeruline mistahes navigatsioonisüsteemi töös hoida.

Tulenevalt nendest probleemidest ei olegi USA-l veel relvastuses hüpersoonilist raketti (tõsi, väidetavalt on selles osas ühe raketiga töö lõpusirgel), aga Venemaa teatel neil selline rakett olevat, kuigi nii eksperdid Mark Solonin kui Micheal Kofman kirjutasid varem, et tegelikult on Kinzal lihtsalt lennukitele kohandatud ballistiline rakett Iskander-M. Peale Kremli ründamist drooniga lasti Kiievi poole Kinžal aga lennukist Mig-31K teele ning Patriot kompleks võttis selle probleemideta maha. Raketijäänuste fotosid analüüsinud ekspertide sõnul kasutati suure tõenäosusega PAC-3 MSE (missile segment enhancement) rakette, mis ongi välja töötatud ballistiliste rakettide mahavõtmiseks. Suur võit USA-le ja Ukrainale, aga häbiväärne päev Venemaa jaoks, sest taas purunes üks imerelva müüt. Kusjuures Venemaa meedias sellest Kinzali mahavõtmisest ei räägita ning teistes riikides on märgata Venemaa meediatrollide suurt aktiivsust, kus selle raketi mahavõtmisest kirjutatakse.

Defence Expressi andmetel on Venemaa teinud tankide kaitsmiseks õhust arendustegevust. Kui sõja alguses lihtsalt keevitati terasvõrgud tankide kohale, siis osutus see äärmiselt halvaks lahenduseks ning sellist võrku hakati kutsuma grilliks – tabamuse korral takistas see tankist väljatulemist ning seetõttu oli omajagu juhtumeid, kus sõdurid surid seetõttu tules, lisaks segas võrk sidepidamist. Nüüd on toimunud tõsine arendustegevus, sest tavaolukorras saab võrku pealt ära liigutada ning võrk ise on kaetud reaktiivsoomusega. Eks siis elu näitab, kas nüüd toimub grillimine veelgi suuremal temperatuuril või on sellest abi ka Ukraina armee relvade vastu.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale.

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING