Teet Kalmus: ukrainlastel on vaja rohkem ja paremat õhukaitset
Eestlased Ukrainas | 16 Jan 2023  | EWR OnlineEWR
Tuletõrjujad Dnipros peale Vene raketirünnakut. Foto: Global Images Ukraine/Getty Images
Laupäeval toimusid mitmenädalase vahe järel taas Venemaa raketirünnakud Ukraina vastu, aga seekord oli Venemaa muutnud rünnakute taktikat. Kõige suuremat muutust sai tunda Kiiev, mida tabasid laupäeva hommikul rida plahvatusi, alles peale mida hakkasid tööle õhuhäire sireenid. Kuna õhukaitse ei suutnud reageerida, siis oli selge, et tegemist pidi olema lähedalt väljalastud ja ballistiliselt trajektooril lendavate rakettidega, aga millistega? Iskander rakettide lõhkepea kaalub 710-800 kilogrammi ja plahvatusest põhjustatud kraater peaks olema suurem, samas ümberehitatud S-300 raketid lendavad maksimaalselt 120 kilomeetri kaugusele ja ei tohiks Kiievini ulatuda, ka on nende lõhkepea küllaltki väike. Defence Expressi (edaspidi tekstis DE) andmetel näitas plahvatuskohalt leitud raketi fragmentide analüüs, et tegemist oli hoopis õhukaitsesüsteemi S-400 rakettidega 48N6DM, mida saab samuti ümber ehitada maa-maa-tüüpi rakettideks, aga nende rakettide lennukaugus on sellisel juhul DE andmetel 230 kilomeetrit ning lõhkepea on ka sellel raketil oluliselt suurem kui S-300 rakettidel – 180 kilogrammi vs 133 kilogrammi.

Need raketid muutsid oluliselt nö mängu, sest Ukraina käsutuses olevate õhukaitsesüsteemidega on ülimalt problemaatiline alla lasta ballistiliselt trajektooril lendavaid rakette ja eriti keeruline on asi siis, kui nende lennukaugus on väike, siis toimub kõik vähem kui kahe minuti jooksul. Ei S-300 ega S-400 ümberehitatud rakettide tabamistäpsus ei ole suur, nad võivad sihtmärgist mööda lennata sadasid meetreid, aga nende rakettide eesmärk ongi Venemaa jaoks peamiselt tsiviilelanikkonna terrororiseerimine, siiani tehti S-300 rakettidega seda Harkivis ja Zaporižžjas, nüüd suudetakse S-400 rakettidega tulistada rohkemaid linnasid ning efektiivset kaitset nende vastu lähimal ajal Ukrainal loota ei ole. Õhukaitsesüsteemid SAMP/T ja Patriot parandaksid olukorda mõnes konkreetses piirkonnas, aga kogu riiki nendega ei kata. Palju on küsitud, et kas Kiievit tulistati nende rakettidega Valgevenest. Ma panin Deepstate kaardile joonlaua ja 230 kilomeetri sisse jääb ka väike osa Venemaa Brjanski oblastist, nii et teoreetiliselt on ka sealt võimalik neid rakette tulistada, aga hetkel mul täpsemat infot selle kohta ei ole.

Lisaks S-400 ja S-300 rakettidele laskis Venemaa ka välja 5 raketti H-22. Nende rakettidest kirjutasin põhjalikumalt seoses ohvriterohke kaubanduskeskuse ründamisega Krementšukis, aga kordamine pidavat olema tarkuse ema. Tegemist on suurte, NSVL-i ajast pärit rakettidega, mis olid mõeldud USA lennukikandjate pihta tulistamiseks, seega suudab rakett küll leida üles avamerelt suure objekti, aga maismaal jääb ta hätta ning seetõttu on ta tabamistäpsus rohkem kui pool kilomeetrit, kõrvalekalle sihtmärgist Ukraina sõja kontekstis on olnud kuni 600 meetrit. Raketil on lõhkepea, mis kaalub 950 (!!!) kilogrammi ning hoone tabamisel põhjustab väga suuri purustusi. Ei ole välistatud, et rakett pidas suurt hoonestut endale sobivamaks sihtmärgiks ning üheksakordse elumaja tabamine on tänaseks kaasa toonud juba 35 inimese surma ja kümneid inimesi on veel teadmata kadunud. Kohutav sõjakuritegu, aga Venemaa propagandasaadetes rõõmustatakse ja üks saatejuht lubas purustatud maja foonil, et samasuguseks muudetakse nii kogu Kiiev, Harkiv kui Dnipro. Kirjutan sellest lihtsalt seetõttu, et anda edasi seda ebainimlikku suhtumist, mida levitavad Venemaa propagandakanalid. Võit iga hinna eest! Elagu Russki Mir, maailma kõige rahuarmastavam riik Venemaa ja selle elanikud! (sarkasm).

Omajagu abi andis Venemaa propagandamasinale Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši väide ühes saates, kus tema sõnul võis Ukraina õhutõrje tabada raketti, peale mida muutis see suunda ja kukkus elumajasse. Arestovitšile vastas Ukraina armee esindaja, et kogu sõja jooksul pole Ukraina suutnud alla tulistada ühtegi 210-st raketist H-22 ja ei suutnud ka seekord, aga nagu öeldakse, et kahju oli juba tehtud ning ukrainlased hakkasid omavahel maid jagama ning Venemaa sai sealjuures ainult käsi rõõmust hõõruda.

Kokku lasti rünnaku käigus välja 33 erinevat raketti (lisaks eelpoolnimetatutele veel Kalibrid ja H-59), millest Ukraina suutis alla tulistada 21 raketti. Tiibrakettidega saab Ukraina suurlinnade ümbruses hakkama, aga teiste rakettidega on probleeme.
Lahingud Soledari pärast on suures osas lõppenud, ukrainlased on taandunud linna piiril olevate kaitseliinide juurde. Sellest olen paar korda ka varem kirjutanud, et Soledari oli keeruline kaitsta tema asukoha pärast oru põhjas ning iga hinnaga linna hoidmisel ei olnud suuremat mõtet, seda enam, et Venemaa poolel otsustati linn ära võtta, arvestamata inimkaotustega. Venemaa jaoks oli selle väikese, enne sõda suurusjärgus 10000 elanikuga linna äravõtmine propagandakanalites vaat et võrdsustatud omaaegse Berliini vallutamisega. Peamine põhjus selles, et see oli esimene natukenegi suurem edu peale kuue kuu pikkust perioodi, kui kaotati suuri territooriume, mis tipnes Hersonist taandumisega. Esimest korda üle pika aja sai Venemaa propaganda hõisata, et me võitsime! Pisilinna äravõtmine suudeti propagandas nii suureks mängida, et isegi mina lugesin FB-st küllaltki sõjakaugete inimeste arutlusi stiilis, et küll wagnerlased on ikka kõvad sõjamehed!

Venemaal räägitakse, et kui võidul on palju vanemaid, siis kaotus on alati orvuke. Ka nüüd tahtsid võiduau Venemaal endale saada nii wagnerlased kui Venemaa regulaararmee üksused. Prigožin suutis juba mitu päeva enne linna äravõtmist ennast võitjaks kuulutada, aga Venemaa kaitseministeeriumi ametlikus teadaandes polnud nende panusest sõnagi, kuigi wagnerlastele on tulnud edu Soledaris väga karmi hinnaga, nii on nad ameeriklaste hinnangul kaotanud surnute ja haavatutena seal piirkonnas 13000 inimest (kogu Bahmuti piirkond kokku), Ukraina poole andmetel isegi rohkem. Langed vangi ja sind vahetatakse tagasi – purustatakse pea kuvaldaga (sepavasaraga), jätad rünnaku pooleli ja hakkad tagasi liikuma - sind lastakse kas kohe maha või hiljem, teiste võitlejate ees. Ukraina parlamendisaadiku Aleksei Gontšarenko sõnul nägid ukrainlastest droonide operaatorid Soledaris, et wagnerlased olevat lõpetanud tulirelvadest oma raskesti haavatud kaasvõitlejate elu. Nüüd on peale Soledari lahinguid wagnerlaste read hõredad, aga vanglatest neil enam biomassi juurde võtta ei õnnestu, selle kohta öeldi, et see on nagu tühjaks söödud pudrupaja põhja kraapimine.

Kuigi käib võimuvõitlus armee juhtimise üle ja praegu on paremas seisus Gerassimov ja Šoigu, siis mõistavad nemadki, et ilma surmaminejatest wagnerlasteta saab neil edaspidi keeruline olema ehk siis kindlasti leitakse wagnerlaste probleemile mingi lahendus, seda enam, et Prigožin sõltub täielikult Venemaa armee armust relvastuse osas. Kaudselt annab sellest tunnistust ka Venemaa duuma saadiku, erus oleva kindral-leitnant Andrei Guruljovi sedastus, et „Ühtne Venemaa“ pakub duumaskohta sõjast peale 6-kuulist lahingutes osalemise perioodi vabanenud kinnipeetutele: „Neil on olemas kõik vajalikud kompetentsid selle töö tegemiseks“. Aus jutt, mõtlemisvõimet seal vaja pole, aga taskud saab kenasti täis toppida rahva vara. Samas vaevalt see Guruljovi jutt praegu vanglates olevaid inimesi eriti veenab, sest neil on olemas ka teistsugune info – väidetavalt pääseb vangidest wagnerlastest eluga ainult 0,28% vangidest ja neist ka suur osa seetõttu, et on ilma jäänud kätest või jalgadest, täiesti tervena eesliinilt koju pääseda eriti varianti ei olegi.

Venemaa armee on natuke suutnud edeneda ka Bahmutist lõunas, Andriijivka suunalt. Venemaa eesmärk on liikuda Bahmutist mööda põhjast ja lõunast, et lõigata läbi varustusteed ja sundida nii ukrainlasi linna maha jätma. Käivad rasked lahingud. Mujal rinnetel pole kumbki pool märkimisväärset edu saavutanud.

Viimastel päevadel on palju kõneainet pakkunud relvaabi Ukrainale. Suurbritanniast tuli info, et nad annavad 14 tanki Challenger-2 ja 30 liikuvsuurtükki AS-90. Ajaleht Mirror kirjutas ka võimalikust nelja ründekopteri Apache andmisest, aga selles osas on tulnud infot, et neid helikoptereid ei ole tänase seisuga siiski plaanis anda. Veel ei ole. Samas lahingutes ei ole tank üksi tänapäeval suurt midagi, ta lastakse kiirelt kasutuskõlbmatuks, kui ei ole lisaks abiks suurtükke, jalaväe lahingumasinaid ja kontrolli ka õhust, kas siis hävituslennukeid, helikoptereid või suuri ründedroone. Selle nädala jooksul peaks relvaabi andmise kohta tulema palju uudiseid, lääs peab kiirustama, kui tahab, et Ukraina juba kevadel oleks võimeline suuremale vastupealetungile minema.

Venemaal on asutud võitlema kultuuritegelastega, nii on juba hakatud filmidest välja lõikama näitlejaid, kes on sõna võtnud sõja vastu. Venemaa duuma saadik Sultan Hamzajev aga süüdistab muusik Boris Grebentšikovi (ei ela Venemaal) terrorismis ja armee diskrediteerimises ja soovib, et muusiku vastu algatatakse kriminaaluurimine seoses sellega, et kontserdil Berliinis nimetas muusik Ukrainas toimuvat sõda toetavaid venemaalasi „psüühiliselt haigeteks fa*istideks“. Kuidas see ütlus oligi kivist ja kiunatusest. Ahjaa, Berliinis kogus muusik 12 miljonit eurot, millest suur osa läheb Ukraina toetuseks.

Venemaa propaganda on sügisest saadik rääkinud Euroopa ärakülmumisest, sest Venemaalt ei saadavat enam gaasi. Väga soe talv on aga sundinud propagandal plaati vahetama ja nüüd tuli jutt, et tänu ootamatult soojale talvele ei jätku suusakuurortites lund ja Euroopa majandus kannab suurt kahju.

Lääne-Ukrainas, Volõõnias on aga kangelasteks tõusnud koprad, kes soistel aladele ehitatud tammidega on muutnud need piirkonnad veelgi raskemini läbitavateks ning see on oluline võimaliku Venemaa pealetungi mõttes (ukrainlased enam nende tamme ei lõhu).

Koprad on nii tegijad ukrainlaste jaoks, et nende teemalisi riideidki on võimalik osta.


Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

 
Eestlased Ukrainas