Nii möödunud nädalavahetuse kui eelseisva nädala märksõnaks Ukrainas oli ja on ilm. Eestist liikus külm õhk lõuna poole ja jõudis Ukrainasse, kus idarindel on külm ilm koos lumesajuga ning praeguste prognooside kohaselt kestab külm terve nädala. Ukraina sõjaväelased kartsid seetõttu nädalavahetust, sest lumine ja külm ilm võimaldab Venemaal kasutada rohkem rasketehnikat, samas kui Ukraina ei saa droonidega efektiivselt õhuluuret teha.

Ootustele vastupidiselt oli nädalavahetusel lahinguväljal edukam hoopis Ukraina, nimelt Marinkast lõuna pool oleva Novomihhailivka juurest suruti Venemaa üksused asulast rohkem kui kaks kilomeetrit lõuna poole tagasi. Loodetavasti tuleb päeva peale rohkem infot selle vasturünnaku üksikasjade kohta, aga vahepeal oli Novomihhailivka olukord päris keeruline, sest tegemist on väikese asulaga, millele Venemaa üksused lähenesid nii põhjast kui lõunast ning lisaks kasutati aktiivselt liugpommide viskamist kui ka suurtükke.

Avdiijivkas ootasid ukrainlased Venemaa suuremaid pealetungikatseid, aga seekord suutis Ukraina vastaseid natuke Stepove juures tagasi suruda, samas kui Venemaal edeneda ei õnnestunud. Kindlasti proovib Venemaa külmade ilmadega kasutada rohkem rasketehnikat, aga Ukraina on selleks valmis. Igatahes kohapealt tulnud info kohaselt on Ukraina 110. brigaad positsioonidel ja valmis Venemaa sõduritele jagama suuremas koguses pileteid Kobzoni taevalikele kontsertidele. Või on need hoopis kuratlikult head kontserdid, ei oskagi öelda. Bahmuti juures muudatusi pole, ukrainlaste andmetel on Venemaa sõjaväelased hakanud rajama tunneleid raudteetammi, mis kulgeb Klišeejevkast ida pool ning ukrainlased tunnistavad, et seal redutavate vastasteni nende käed ei ulatu.

Luganski rindest on viimastel päevadel räägitud palju, et The Telegraph’is avaldatud info kohaselt planeerivat Venemaa 15. jaanuarist suuremat pealetungi Harkivi suunal. Tegemist on järjekordse kahetsusväärse juhtumiga, kus arvatavasti on Venemaa eriteenistused söötnud infonäljas lääne ajakirjanikele ette info, mille need rõõmsalt avaldavad, kusjuures tüüpiliselt on seal juures märge, et info pärineb anonüümsetest allikatest. Teemat avas Ukraina sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko, kelle sõnul saab Venemaa Belgorodi oblastist pealetungile minnes hetkel arvestada 11500 sõjaväelase, 80 tankiga, 150 jalaväe lahingumasina ja 300 suurtükiga, mida on nii suure operatsiooni läbiviimiseks mikroskoopiliselt vähe, sest näiteks Avdiijivka juures on Venemaal 45000 sõjaväelast ja ei suuda ka seal midagi eriti korda saata.

Pigem oli see info Kovalenko arvates Venemaa klassikaline infooperatsioon, mille üheks eesmärgiks on turgutada Venemaa armee moraali ja teiseks hirmutada nii ukrainalasi kui ka nende toetajaid. Hoopis suuremad jõud on Venemaa koondanud Kupjanski suunale, aga ka seal ei taha neil asjad kohe mitte kuidagi õnnestuda. Nädalavahetusel üritas Venemaa Kreminnast nii loode kui lõuna suunas peale tungida, aga seni pole nad edasi suutnud liikuda.

Hersoni rindel toimuva kohta on Venemaa enda z-kanalites päris huvitavad infoedastuse tendentsid. Nimelt kõige nö patriootlikumad z-kanalid sellest rindelõigust enam sisuliselt ei kirjuta midagi, samas kui sõjaväelaste z-kanalid kirjutad olukorrast palju, kusjuures nad tunnistavad, et kujunenud olukorras Venemaal puudub eeldus ukrainalasi Krinki platsdarmilt välja suruda. Z-blogijate info kohaselt viidi Krinki juurest kaks merejalaväelaste brigaadi Krimmi, sest nad olid kaotanud võitlusvõime. Venemaal puudub rünnakule minnes tugi suurtükkide ja lennukite poolt, samas kui ukrainlaste poolt pidavat olema korraga õhus nii palju droone, et õhk olevat pidevat droonipininat täis.

Päeval jahtivat Ukraina rallidroonid kõike, mis liigub, öösel pannakse miine teede peale ja nii kaotas seal ühe varustustee peal Venemaa üksus järjest kolm BTR-82A-d. Z-kanalite põhikriitika on suunatud kindral-polkovnik Teplinki suunal, kellest loodeti väga palju, kes aga pidavat tegelema põhiliselt mainekujunduslike videote tootmisega ning kriisiolukorras selgus, et veri on paksem kui vesi – nimelt on hakatud Teplinski puhul välja tooma tema Ukraina juuri ja et kes kord juba on ukrainlane, see selleks ka jäävat oma südames.

Z-blogijate sõnul õnnestuvat Venemaal Ukrainale seal rindelõigus arvestatavat kahju tekitada ainult paatidele Dnepri jõel, samas Dnepri idakaldal neil puuduvat ukrainlaste vastu hetkel igasugused variandid, sisuliselt olevat lootus ainult massiivsetel lauprünnakutel, lootuses, et nad lihtsalt suure massiga suruvad ukrainlased kaitsepositsioonidelt välja. Passiivseks ei saavat ka Venemaa üksused jääda, sest siis hakkavat ukrainlased kohe omakorda suruma ja kui ukrainlastel õnnestuks platsdarmi oluliselt suurendada, siis võiksid järgneda Venemaa armee jaoks halvad arengud ehk siis Ukraina rasketehnika üle jõe toomine.

Droonid. Krinkis on droonidel suur roll ning Ukraina poolelt tegutseb seal drooniüksus „Madjari linnud“ ning üksuse juht Madjar selgitas põhjalikult olukorda Dnepri idakaldal. Tema sõnul on Ukraina 50 kilomeetrisel lõigul (eelmise nädala laupäevase seisuga) suutnud tuvastada 1470 Venemaa drooni, millest on hävitatud 1081 ehk siis efektiivsus 75% lähedal. Madjari sõnul tootvat Ukraina ettevõtted portatiivseid raadio-elektroonilise luure komplekse, millega on võimalik fikseerida Venemaa droonide tegutsemist ning üks selline kompleks pidavat maksma kolme rallidrooni hinna ja olema odavam kui Mavic kvadrokopter. Madjari sõnul on nad tänu nendele kompleksidele suutnud katta nö kupliga kogu Dnepri idakalda, aga seda tuleks teha kogu rindejoone ulatuses ning Madjari sõnul oleks see teostatav isegi kuu-pooleteise jooksul.

Tema sõnul olevat praegu Ukraina armees kokku 71 droonioperaatorite rühma, aga vaja oleks suurusjärgus 500-1000, nii et iga brigaadi juures oleks 3-4 rühma. Madjari sõnul on omajagu probleeme ka droonioperaatoritega, sest rallidroonide juhtide kursuse lõpetanud ei olevat tihtipeale rindele tulles selleks tööks nii oskustelt kui ka psühholoogiliselt valmis.

Madjar puudutas teemat, millest nädalavahetusel oli Ukraina sõjandusekspertide poolt palju juttu. Nimelt Venemaa arendustegevust rallidroonide osas, kus nad on Hiinast ostnud suures koguses soojuskaameraid ning rallidroonide puhul kasutavad nad nüüd masinjuhtimist, mille sarnane funktsioon pidavat olema mitmetel Hiina laiatarbedroonidel ning Venemaa armee olevat seda edasi arendanud. Ehk siis droonioperaator leiab sihtmärgi ja nö lukustab drooni sihtmärgile, peale mida droonioperaator enam juhtimises ei osale ja droon liigub ise autonoomselt sihtmärgi suunas, kusjuures selles faasis elektroonilise sõjapidamise vahendid lendu eriti mõjutada ei suuda. Väga suure efekti annab see aga droonioperaatorite osas, sest sellisel juhul kaob operaatoril ära vajadus viia läbi rünnak manuaalselt, aga väga heaks rallidrooni juhiks saavad vähesed, nüüd aga saaksid edukalt tegutseda ka need, kelle võimed muidu välja ei veaks.

Madjari sõnul tegutsevad ka nemad samal suunal, aga hetkel olevat Venemaal soojuskaameratega varustatud rallidroone viis korda rohkem. Samas vajab ka masinjuhtimisel droon kaamera jaoks infot ning sellisel juhul saab neid kaameraid nö pimestada laserkiirega ning Eesti ettevõte Marduk on juba aastaid tegelenud droonide vastase võitluse temaatikaga ning neil olevat lahendus ka masinjuhtimisega droonide jaoks ning ma väga loodan, et nende tooteid hakatakse kasutama Ukrainas (ehk juba kasutataksegi).

Praeguses versioonis Venemaa rallidroonide puhul siiski veel ei räägita täiesti autonoomsest süsteemist, kus droon ise otsiks sihtmärgi ja siis ründaks seda, aga kindlasti mõlemad pooled palavikuliselt arendavad droone selles suunas.

Ja on ka Ukrainal tehtud mitmed vastukäigud, mis on Venemaa sõjaväelased nõutuks võtnud. Mingi aega tagasi kirjutasin Venemaa portatiivsetest droonisegajatest „Volnorez“, mis paigaldatakse sõidukitele ja see pidavat kuni kilomeetri raadiuses droonide sidet operaatoritega maha suruma. Aleksander Kovalenko sõnul aga selgus, et need kompleksid on Ukraina rallidroonide vastu ebaefektiivsed ja nii andis tootja soovituse paigaldada tankile mitte ühe, vaid lausa neli kompleksi korraga. Nii et ei saa kinnitada ega ka lükata ümber väidet, et Ukraina rallidroonid kasutavad masinjuhtimist, mille vastu selline segaja efektiivne ei ole.

NZZ-s oli intervjuu Saksamaa armee kindral-leitnant Andreas Marlow’ga ja seal tuli jutuks ka droonide teema. NATO jaoks on probleem selles, et Ukrainas kasutavad mõlemad pooled peamiselt droone, mis on ka Hiina päritolu või sisaldavad Hiinas toodetud detaile, aga julgeolekukaalutlustel NATO neid kasutada ei saa. Kui neid droone aga hakkaksid NATO jaoks tootma usaldusväärsed militaarettevõtted, siis tuleks droonide hinnalipikule kohe üks null otsa ja siis oleks juba tõsine mõtlemiskoht. Samas ei saa ka NATO eirata arenguid lahinguväljal ning kindlasti oleks võimalik Ida-Euroopas droone ka odavamalt tulevikus toota ja ehk on ka Eesti ettevõtete jaoks siin hea võimalus.

Der Spiegel avaldas materjali, milles oli fookuses Saksamaa tankide vilets vastupidavus reaalsetes sõjaoludes. Saksamaa tankide suurim probleem ongi selles, et neid pole varem eriti sõjaoludes kasutatud, mistõttu on neil siiani nö lastehaigused küljes. Der Spiegeli sõnul olevat Leopard tankid pigem õppuste ja paraadide masinad kui sõjamasinad. Ukrainas on näiteks selgunud, et tanki väga nõrk koht on roomikud, ka ei pidavat kahuritoru hästi vastu pidama.

Tankistide jaoks on Leopard 2 Ukrainas siiani unistuste masin, sest kui ta töötab, on tegu suurepärase tankiga, millest on suure tõenäosusega võimalik eluga pääseda ka tabamuse korral. Reaalses sõjaolukorras saab arenduseks parimat võimalikku tagasisidet ning kindlasti sakslased üritavad võimalikult kiiresti nö lastehaigused likvideerida. Jalaväe lahingumasin Bradley on praeguses sõjas suurepäraseks masinaks osutunud just seetõttu, et neid on varem ka palju kasutatud reaalsetes lahinguolukordades ning masinaid on saadud tagasiside alusel pidevalt täiendatud-arendatud.

Täna öösel toimus järjekordne massiivne raketirünnak ning sedapuhku Kiievit ei rünnatud. Venemaa kasutas märkimisväärselt palju rakette, mille allatulistamise võimekus Ukrainal väljaspool Kiievi piirkonda puudub, näiteks kuus ballistilist raketti Iskander-M, neli aeroballistilist raketti Kinžal, seitse õhutõrjesüsteemide raketti S-300/S-400, kaheksa vana ja ebatäpset (täpsus kuni 500 meetrit), aga suure purustusjõuga raketti H-22. Alla tulistada suutis Ukraina õhutõrje 18 tiibraketti 24-st (H-101/H-555/H-55). Kindral Zalužnõi sõnul said pihta kriitilise tähtsusega infrastruktuuriobjektid, aga ka tööstus- ja sõjalised objektid. Päeva peale tuleb kindlasti selles osas rohkem informatsiooni.

Venemaa meedias ilmus patriootiline uudisnupp, justkui olevat leivatehas Jaroslavi oblastis asuvas Daniloves ümber profileerunud sõjatööstusettevõtteks, et anda oma panuse nö rahuvõitlusesse (sarkasm). Kui ajakirjanikud hakkasid teemat lähemalt uurima, siis hakkas sibulalt järjest kihte maha langema ja tegelik leivatootmise lõpetamise põhjus osutus lihtsalt nii ebamugavaks, et sellest ei tahetud rääkida. Ettevõtte juhid selgitasid, et leivatootmine oli osutunud majanduslikult ebarentaabliks ja selle asemel tootvat nad nüüd sõjatööstuse jaoks pakendeid ja aluseid. Hiljem aga selgus leivatootmise lõpetamise tõeline põhjus – läänest pärit seadmed lihtsalt läksid katki (enamus leivatööstuste seadmeid Venemaal on lääne päritolu) ja varuosasid polnud võtta. Aga sellest ei või ju kõva häälega rääkida, sest impordi asendamine toimub kõikjal suure hooga ja rahvaliku vaimustuse saatel ning kuidas sa siis teatad, et läänest pärit seadmed ei tööta ja seetõttu leiba ei saa teha.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING