Paljud inimesed kirjutavad mulle ja uurivad, et mis juhtub uuel aastal, kas ma jätkan või mitte ning seda ikka lootusega, et jätkaksin. Jõulude ajal tahame ikka häid sõnumeid ning seetõttu annan teada, et jätkan ülevaadete tegemisega vähemalt veebruari lõpuni ja siis juba sõltub edasine palju rahalisest küljest, sest viimaste kuude jooksul on minu toetajate panus vähenenud ja lihtsalt entusiasmist ma seda tööd teha ka ei tahaks. Laupäeval on plaanis kirjutada lisaks natuke teistsugune ülevaade ja ehk avaldab selle ka Delfi, seal kirjutan temaatikat rohkem lahti.

Eelmise ülevaate lõppu lisasin uudise kolme Venemaa hävitus-pommituslennuki Su-34 üheaegsest allatulistamisest Hersoni oblastis ning nii mitmedki inimesed palusid mul seda teemat rohkem lahti kirjutada. Need lennukid olid muutunud kevadest alates tõeliseks peavaluks Ukraina jaoks, sest just nendelt visati alla liugpomme ning Defence Expressi andmetel uuendas Venemaa selle aasta sügisel nii lennukipommile lisatava komplekti tiibade avanemise mehhanismi kui ka juhtimiselektroonikat, mistõttu väidetavalt lendasid peale seda pommid kaugemale ja täpsemalt.

Liugpommide viskamisel on siiski ka üks nõrk koht, nimelt peab lennuk nende viskamiseks tõusma kõrgele (Su-34 kontekstis üle 12 kilomeetri), aga seal on lennuk suurepäraselt tuvastatav radarite poolt. Ukraina keskmaa õhutõrje vältimiseks viskasid Venemaa Su-34 lennukid seetõttu pommid välja 50-55 kilomeetri kaugusel rindejoonest ja seetõttu vähenes ka tabamistäpsus, aga kui sa viskad neid järjest mingisse piirkonda suurtes kogustes, siis on see valus relv. Sõltuvalt liugpommi suurusest (250 kg, 500 kg või 1500 kg) võib Su-34 kanda kuni kuus liugpommi ning Venemaa enda sõjaväelaste sõnul kujunes neil Hersoni rindel välja rutiin, kus iga päev samadel kellaaegadel lennati samades lennukoridorides.

Esimene tagasilöök tuli novembri keskel, kui Ussisaare juures lasti alla Venemaa pommitaja, peale mida lendurid väidetavalt ei soovinud sellisel kujul pommitamist jätkata, aga sõjaväes tuleb käsku täita. Vene lendurid rääkisid Ussisaare kontekstis tundmatust võimsast radarist, aga peale seda oli vaikus rohkem kui kuu aega.

Eelmisel reedel aga võeti seal rünnakukoridoris korraga maha kolm lennukit, kusjuures neil jäi väidetavalt paar sekundit aega peale seda, kui lennuki süsteem tuvastas, et lennuk on võetud vastase poolt sihikule ning Venemaa enda andmetel jõudis üks ekipaaž veel katapulteeruda ja jäid ellu. Seda on keeruline kontrollida.

Põhiküsimus on, et millega Ukraina lennukid alla laskis ja kuidas nad tegid seda olukorras, kus Su-34 suudab pika maa tagant fikseerida vastase õhukaitsekompleksi aktiivradari tööd ja küllaltki kiirelt ka reageerida. Põhiversioon Venemaa poolel on ikka õhutõrjekompleksi Patriot kasutamine, aga koos nö nüanssidega. Patriot’is kasutatavad PAC-2 raketid lendavad kuni 160 kilomeetri kaugusele (võrdlusega ballistiliste rakettide vastu kasutatavad PAC-3 raketid lendavad kuni 30 kilomeetrit jaPAC-3 MSE raketid kuni 60 kilomeetrit). Lisaks võivad kompleksi üksikud komponendi asuda üksteisest küllaltki kaugel ehk siis riskide maandamiseks võib rindejoonele lähemale viia ainult laskeseadmed, samas radar võib asuda ka natuke kaugemal. 50 kilomeetrit Dneprist asunud Su-34 positsioonid tähendasid, et Patrioti laskeseade võis olla 100 kilomeetrit teisest kaldast eemal, mis on päris turvaline kaugus.

Põhiküsimus ukrainlaste jaoks oli, et kuidas üllatada Venemaa lennukeid ja selles osas on versioone mitmeid. Venemaa poolelt on kõige valdavam versioon, et Ukraina sai lennukite positsioonide kohta infot kas NATO luurelennukilt või kasutas Ukraina armee Dnepri läänekaldal teist radarit, mille puhul Venemaa lennukite süsteemid määrasid kompleksid teadmisega, et nendest kompleksidest lastavad raketid nii kaugele ei lenda. Venemaa poole väitel oli võimalik raketid välja lasta sisuliselt kohe peale Patriot’i aktiivradari sisselülitamist ning Venemaa sõjalennukite juhid enam olukorda päästa ei suutnud. Venemaa sõjanduseksperdid mängivad veel mõttemänge võimalustega, et Ukraina võis kasutada ka S-300 laskeseadmeid või hoopis lennukeid F-16, sest nende z-blogija Rõbari andmetel olevat Ukrainas juba 12 lennukit, mis paiknevad kahel Ukraina sõjalennuväljal.

Need kolm lennukit ei jäänud ainsateks ja eile lasti alla veel üks Su-34 ning ühtedel andmetel lasti see alla Melitopoli juures ja teistel andmetel Mariupoli lähedal. Põhiline on see, et selle lennuki allatulistamisega Ukraina demonstreeris, et nad võivad õhutõrjekompleksi liigutada kiirelt kogu rinde ulatuses ning Venemaa Su-34 ei saa ennast enam tunda mitte kuskil turvaliselt. Edukatel rünnakutel oli kiire mõju, nimelt ei kasutanud Venemaa nädalavahetusel Krinki ründamiseks enam ühtegi liugpommi, mis oli ukrainlaste jaoks oluliseks kergenduseks, sest seal piirkonnas oli nende jaoks tegemist tõelise maapealse põrguga.

Lennukite mahavõtmise valguses soovitasid z-kanalis „VDV za tšestnost i spravedlivost“ kirjutavad ohvitserid, et ideaalis võiks Venemaa seal rindelõigus tagasi tõmbuda Nova-Kahhovka - Armjansk joonele, sest nüüdsest ei ole neil seal lõigus võimalik enam lennuväge kasutada, aga samas olid nad skeptilised ka selles osas, et terve mõistuse häält kuulda võetakse, sest Putin ei saa taganemist endale enne valimisi lubada. Sõjaline ekspert Aleksander Kovalenko avas z-blogijate jutu tausta – nimelt on Nova-Kahhovkast allavoolu Dnepri läänekallas 50 meetrit kõrgem kui idakallas, mis võimaldavat hea ilma korral isegi Ukrainal lääne päritolu tankidega üle jõe otsetuld anda Venemaa positsioonide pihta. Samas Nova-Kahhovkast ülesvoolu olevat mõlemad kaldad samal kõrgusel ja seal Ukrainal eelist ei ole.

Realiteete arvestades arvasid z-blogijad, et võimalikud on Krinki osas kaks varianti – kas nn mjasnõje šturmõ ehk siis lauprünnakud või Krinkist taandumine mitme kilomeetri kaugusele, et siis kogu ala võtta marulise mitmitraketiheitjate ja suurtükkide tule alla. Nädalavahetus näitas, et Venemaa valis lauprünnakute taktika ja nii tegid nad laupäeval lausa 15 edutut rünnakuüritust, kaotades palju elavjõudu. Aleksander Kovalenko sõnul on Venemaa kasvatanud selle rindelõigu eest vastutava armeegrupi Dnepr suuruse 74000 sõjaväelaseni, ometi ei ole nad siiani suutnud vähem kui tuhandet Ukraina sõdurit välja tõrjuda Dnepri idakaldalt ja edaspidi ei muutu see nende jaoks muutunud olukorra tõttu kergemaks.

Hersoni rindel võitleva 810. merejalaväebrigaadi sõdurid kirjutasid oma Telegram’i kanalis, et nad muutsid radikaalselt rünnakute taktikat ja selle tõestuseks olevat video, kus kvadrokopteriga visatakse Ukraina armee kindlustatud positsiooni vastu K-51 granaat, mis on täidetud pisargaasiga ning nende lootus on nii ukrainlased nö välja suitsetada, peale mida saaks neid rünnata. Keemiarelva kasutamine on loomulikult rahvusvahelise õiguse vastane tegevus, aga ju siis on Venemaa armeel seal rindelõigus lihtsalt mõistus otsas.

Ja Venemaa armee probleemidel Krinki juures lõppu ei ole. Nimelt on neil suured probleemid nii Põhja-Korea kui ka Venemaa enda hiljuti toodetud laskemoonaga. Agil Rustamzade sõnul põhjustavad ebaühtlase kogusega laengud, seda, et Venemaa armee annab oma üksustele nö sõbralikku tuld ehk siis teoorias 15 kilomeetri kaugusele lendama pidanud mürsk kukub alla 10 kilomeetri kaugusel, täpselt omade juures. „VDV za tšestnost i spravedlivost“ andmetel on väga suured probleemid ka tänavu Venemaal toodetud mürskudega, mille kvaliteet pidavat kõikuma seinast seina ning teatud juhtudel olevat nad lausa eluohtlikud. Sellega seoses meenus okupatsiooniaja reaalsus, kus näiteks teleka ostmisel vaadati selle tootmise kuupäeva – kui see oli enne palgapäevi, oli lootus suurem, et kvaliteet on parem. Aga nagu öeldakse ühes telesaates, et see pole veel kõik! Nimelt kurdavad z-blogijad, et nõuka-aegsete suurtükkide torud on kohati täiesti kulunud ja asendada polevat neid millegagi (kusjuures sama probleem on ka ukrainlastel). Lisaks olevat otsakorral Venemaa liikuvsuurtükkide laovarud, seega järjest rohkem tuuakse rindele järelveetavaid haubitsaid, aga mis olevat Ukraina jaoks palju kergemaks saagiks.

Venemaa poolelt tuleb infot, justkui suudaksid nad päris edukalt häirida Ukraina paadiliiklust üle Dnepri, aga selles osas neil videosid oma jutu kinnituseks eriti esitada ei ole ja Ukraina pool ei taha arusaadavatel põhjustel sellest rääkida. Meedias levib video, kus Krinki lõigus 104 dessantvägede diviisi 345 dessantvägede polgu ohvitserid mõnitavad peale ebaõnnestunud pealetungikatset sõdureid ja sunnivad neid alasti olles koos suurde auku hüppama. Missugune suurepärane motivatsiooni kasvatamine olukorras, kus 104 dessantvägede diviisi peetakse hetkel Venemaa armee häbiplekiks! Krinki teema lõpetuseks niipalju, et Ukraina on seal lõigus kolme nädalaga hävitanud 80 ühikut Venemaa tehnikat, mis pole üldse paha tulemus.

Jäin täna Krinki juurde oma jutuga kinni, natuke ka teiste rinnete kohta. Luganski rindel suutis Venemaa nädalavahetusel natuke edeneda Kreminnast loodes ja nad jätkavad survet Ternõ ja Jampolovka suunas. Donbassis suutis Venemaa küll edeneda Hromovest lääne suunas, aga ukrainlased lõid nad seal tagasi ja nii jäi oluline kõrgustik Ukraina kontrolli alla edasi. Mujal rindejoones märkimisväärseid muudatusi ei toimunud, kuigi Venemaa on Ida-Ukrainas aktiivne ning neil on kogutud arvestatavad reservid, nii et Ukrainal saavad ees olema keerulised ajad, aga probleeme on omajagu ka Venemaa poolel.

Väidetavalt tulistas Ukraina öises Odessa rünnakus alla Venemaa sõjalennuki Su-30, aga hetkel on selle sündmuse osas veel omajagu segadust, ehk päeva peale selgub rohkem.

Eelmisel nädalal sai palju vastukaja Venemaa elektriauto prototüüp ja et Venemaa armeel oma maskott vist puudub, siis otsustasid disainerid Venemaa armeed aidata ning lisan kommentaaride osasse pildi ka, mis on sellest autost inspireeritud. Ise pakun nimeks Bes Analogov, aga ehk on kellegil veel mõtteid, mis nime see elukas kanda võiks.

Enda poolt soovin kõigile häid pühi ja minu järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING