Ukraina kaitseväe ülemjuhataja kindral Zalužnõi avaldas pikema materjali, kus ta analüüsis nii kujunenud olukorda rinnetel kui ka võimalikke tulevikuperspektiive. Tegemist on väga olulise materjaliga, seega lisan tema teksti kommentaaride osasse. Kuigi välismeedias on nii mitmelgi juhul kirjutatud, justkui oleks Zalužnõi jutus palju uut ja erakordset, siis reaalses elus ta lihtsalt koondas päris laialt teadaoleva info kompaktselt ühte artiklisse. Mul on hea meel tõdeda, et minu ülevaadete lugejad on suurema osa artiklis kirjutatud probleemidega tuttavad, oleme koos lugejatega suutnud olla sõjaliste arengute eesliinil.

Ukraina sõda on pooleteise aasta jooksul teinud läbi suuri muutusi, „Kiiev kolme päevaga“ asemel on oma vigadest õppinud ja järjest õpivad mõlemad pooled. Eelmise aasta Ukraina õnnestumised olid suures osas seotud Venemaa enda sõjaväe ja ka sõjatööstuskompleksi ebapiisava valmisolekuga suureks, kauakestvaks sõjaks. Nende professionaalne sõjavägi oli loodud eesmärgiga pigem läbi viima välksõda kui positsioonisõda, Ukraina armeed alahinnati. Isegi peale Kiievi avantüüri läbikukkumist ei viinud nad läbi mobilisatsiooni, lootes oma suurtükiväe toel pühkida Ukraina armee Ukraina idaosas oma teelt. Me meenutame hea meelega eelmise sügise edukat operatsiooni Harkivi oblasti, aga samas ei taha eriti meenutada sellele eelnenut, kus Venemaa suutis suurtükkidest tulistada päevas kuni kakskümmend korda rohkem mürske kui ukrainlased. Meenutame Hersoni vabastamist, aga ei saa ka ära unustada, et lahingutega Dnepri läänekallast ära võtta ei suudetudki, Ukraina kandis seal nii elavjõus kui tehnikas arvestatavaid kaotusi. KA-52 põhjustasid Ukraina armee ohvitseri Arty Green’e sõnul juba siis suuri probleeme, aga sellest meedias lihtsalt ei räägitud.

Eelmise aasta suvel ilmnesid märgid, et vabatahtlikke tuleb Venemaa armeesse vähe, samas Ukraina armee mobilisatsioon kindlustas Ukrainale ühel hetkel isegi mitmekordse ülekaalu elavjõus. Venemaa üksuste väsimine lisaks ning Ukraina sai oma nö momentumi, võimaluse, milliseid sõja jooksul tekib harva. Väga palju oli arutelusid teemal, et kas Putin kuulutab välja mobilisatsiooni või mitte, sest ilmselgelt oleks see olnud löök ka tema reitingu pihta. Kuulutas ning peale seda oli selge, et kiirelt seda sõda on Ukrainal keeruline võita, sest inimressurssi on Venemaal kordades rohkem. Ukraina edenemine peatati ning Bahmuti juures asus hoopis Venemaa palju aktiivsemalt ründama. Ukraina küll paralleelselt kaitsetegevuse läbiviimisega formeeris läänes väljaõppe läbinud sõduritest kahte uut armeekorpust, aga tänavu kevadel oli Ukraina armee juhtkord äärmiselt keerukate valikute ees – lääne poolt tuli surve suvel suurpealetungile minna, samas ei olnud piisavalt ei tehnikat ega laskemoona. Ukrainale suruti peale nö NATO stiilis manööversõja taktikat, aga seda olukorras, kus puudus ülekaal õhus, maapind oli mineeritud, Venemaa helikopterite KA-52 vastu efektiivset relva polnud, lisaks olid vastased rajanud väga korralikud kaitserajatised. Ründad soomuskolonnidega, kaotad kiirelt tehnika ning juba kuu aega peale suvise pealetungi algust oli selge, et muutunud oludes ja ilma ülekaaluta õhus ei ole Ukrainal tänavu varianti Aasovi mereni jõuda, isegi sellele lähedale mitte.

Nüüd olemegi olukorras, mida Zalužnõi kirjeldab (enda poolt lisan ka mõned punktid):

1. Droonide võidukäik on loonud olukorra, kus mõlemal poolel on sisuliselt võimatu koondada suuremaid üksusi kuskil piirkonnas nii, et vastane sellest ei teaks, seega ei saa ka vastast üllatada.

2. Venemaa on suutnud lepingutega sõjaväkke saada nii palju inimesi, et neid on kaks korda rohkem kui oli sõja alguses, üle 400000 sõduri ning üks Ukraina kuulipildur kurtis eile Avdiijivkas, et padrunid saavad otsa, aga venemaalased mitte. Venemaal on sealjuures veel nö luksus saata hakkliharünnakutesse eksvange ja vähemusrahvaste esindajaid, et säästa nii oma kogenumaid sõdureid, samas kui Ukrainal selline võimalus puudub, neil on iga sõdur tähtis.

3. Mõlemad pooled kasutavad aktiivselt mineerimist.

4. Ründedroonid ja tankitõrjevahendid muudavad mõlemalt poolelt keerukaks rasketehnika kasutamise.

5. Õhukaitsekompleksid suruvad mõlemalt poolt lennukid rindejoonest eemale.

Zalužnõi tõi veel välja ka Venemaa poole tugevused:

1. Ülekaal õhus ja nii pole praegusel hetkel Ukrainal mingit vasturelva Venemaa poolt visatud liugpommidele.

2. Elektroonilise sõjapidamise vahendid (EW) , kus Venemaal arendati seda valdkonda väga aktiivselt enne sõda ning neil on rohkem kui 60 erinevat EW vahendit, samas kui Ukrainal olid enne sõda suures osas selles valdkonnas veel nõukogude-aegsed vahendid. Nii tõi Zalužnõi välja, et Kupjanski ja Bahmuti juures on Venemaal mitmekihiline EW kaitse ning ainult GPS-juhtimisega täppismürske Excalibur suudavad Venemaa EW seadmed seal piisavalt segada, et nad sihtmärki ei tabaks. Nende asemel tuleb kasutada samade sihtmärkide hävitamiseks (suurtükid, suured miinipildujad, mitmikraketiheitjad) palju võimsamaid juhitavaid mitmikraketiheitjate rakette, millel on ka inertsiaalne juhtimissüsteem, mistõttu üldjuhul nad kalduvad GPS-i segamise tõttu lennu lõppfaasis mitte eriti kaugele sihtmärgiks ja ikkagi hävitad sihtmärgi.

3. Hoolimata Venemaa rasketehnika hävitamisest on neil ladudes veel piisavalt tehnikat vanast ajast, et seda sõjas kasutada. Venemaa suudab toota laskemoona, sh järjest suuremas mahus täppismoona Krasnopol suurtükkidele.

4. Venemaa on suurendanud rakettide toomist.

Kuigi ka Ukraina arendab kiirelt oma elektroonilise sõjapidamise vahendeid ning suurtükiduelle suudab Ukraina nüüd enamusel kordadel võita, on lahinguväljal Zalužnõi sõnul kujunenud omamoodi patiseis, kus mõlemal poolel on keeruline suuremat edu saavutada, aga pikk positsioonisõda ei sobivat Ukrainale.

Zalužnõi tõi välja punktid, mida oleks vaja võidu saavutamiseks teha:

1. Saavutada ülekaal õhus. Lennukitega F-16 saaks see olema keeruline, sest Venemaa õhukaitsekompleksid on ka nende jaoks ohtlikud, aga teine teema on droonidega, kus Ukrainal oleks võimalik lüüa nii öelda massiga. Viimastel päevadel on mul õnnestunud lugeda Ukraina poolelt päris lennukaid prognoose, nii on välja öeldud arv, et selle aasta viimasel kuul peaks Ukraina armee saama 15000 rallidrooni ja 10000 suurema lennu-ulatusega drooni. Tuleb tunnistada, et need on ikka väga suured arvud, aga Zalužnõi sõnul saaks just suure koguse droonidega rünnates nö tühjaks imeda Venemaa õhukaitsekompleksid rakettidest, peale mida saaks probleemideta sihtmärke tabada. Minu enda arvates on see Ukraina jaoks perspektiivne suund, aga ega vaenlane ka ei maga, kasutab ka Venemaa järjest rohkem droone ning nad õpivad ka Ukraina tegevusest. Kusjuures Ukraina kuulutas välja nö „smart“ ehk „nutika“ -mobilisatsiooni, mille eesmärk on armeesse juurde saada droonioperaatoreid.

2. Paremad elektroonilise sõjapidamise vahendid. Ukrainal käib selles osas kiire arendustöö, nii satelliidisignaalide segamise kui ka mobiilsete seadmete osas, mida saaksid sõdurid kasutada kaevikutes.

3. Efektiivsem võitlus vastase suurtükisüsteemidega.

4. Nii uued demineerimis- kui mineerimistehnoloogiad.

5. Mobilisatsiooni efektiivsemaks muutmine. Ukrainas pole see eriti suur saladus olnud, et väidetavalt just eliit ise pole eriti olnud huvitatud mobilisatsiooni osas korra majjalöömisest, et nende endi lastel oleks võimalik riigist lahkuda, millega seoses räägitakse sarkastilises võtmes ka nö Monaco pataljonist ehk siis Ukraina eliidi võsukestest, kes Euroopas kõva häälega Ukrainat toetavad.

6. Sõjaväe efektiivsem juhtimine, üksuste parem väljaõpe.

Olukorrast rinnetel ka. Venemaa oli eile aktiivne nii Luganski rindel, Donbassis kui ka lõunarindel. Avdiijivkast põhja pool on Venemaa edenenud Kransogorivkast natuke nii lääne kui põhja poole. Krasnogorivkast põhja pool tegi ka Ukraina vasturünnaku, aga tõmbus siis algpositsioonile tagasi. Venemaa on koondamas üksuseid nii Avdiijivkas lõuna kui põhja poole, nii et lähimal ajal võib alata järgmine suur rünnak. Ukraina on küll valmis, aga kui rünnatakse korraga väga suurte jõududega, on Ukrainal kaitses raske, hoolimata sellest, et Ukraina on sinna rindelõiku juurde toonud päris arvestatavas koguses reserve.

Bahmutist lõunas on Venemaa toonud juurde reserve ja nad pidevalt ründavad, ent natuke on edenenud hoopis Ukraina. Bahmutist põhja pool on olukord vastupidine, seal on nüüd Berhivka veehoidla lõunaosas metsaviirg Venemaa kontrolli all. Vugledari juures otsustasid Venemaa üksused meelde tuletada nö vanu häid aegasid ning lagedal põllul soomuskolonniga rünnates kaotasid nad kiirelt üheksa ühikut rasketehnikat.

Luganski rindel Kupjanski juures on Venemaa üksused aktiviseerunud ning käivad aktiivsed lahingud. Lõunarindel on olukord endine, nagu ka Hersoni rindel.

Täna öösel toimus küllaltki massiivne Ukraina ründamine Shahed droonidega ning 38-st droonist võttis Ukraina õhukaitse alla 24 drooni, kusjuures Lvivi oblastist lasti alla 16-st 11 drooni. Esialgse info kohaselt on tabamusi saanud ka Ukraina infrastruktuuriobjektid.

Gas Infrastructure Europe andmetel on Euroopa Liidus kõik olemasolevad gaasimahutid pilgeni täis ja nii on hakatud Euroopast gaasi pumpama täiendavat Ukraina gaasimahutitesse, millel on mahtu lausa 10 miljardit kuupmeetrit. Ukraina gaasitaristut vaevalt Venemaa ründab, sest sealtkaudu liigub Venemaa maagaas Euroopa riikidesse ning Venemaa saab sealt omakorda raha, et sõda edasi pidada.

Kuigi Putin räägib, et Venemaa majandus on suutnud lääne sanktsioonidest edukalt välja tulla, siis reaalsuses on väike majanduskasv saavutatud ainult tänu sõjatööstuskompleksi tellimustele, aga elanike endi olukord nii roosiline ei ole. The Moscow Times’i andmetel on Venemaal laenu võtnud selle aasta esimese poole seisuga 47 miljonit inimest, aga 21,1 miljonit inimest on loobunud laenu tagasimaksete tegemisest ning miljonite inimeste puhul on kiirlaenusid võtnud inimesed, kellel ei ole enam mingit vara hinge taga. Aga Venemaa ei oleks Venemaa, kui seal ei leitaks nö innovaatilisi lahendusi, nimelt pakuvad kohtutäiturid välja varianti, et võlgnikud võiksid minna lepinguga sõtta, siis saaks laenuprobleemidele leevendust.

PBK-Ukraina andmetel saavad Hersoni oblasti okupeeritud territooriumil tegutsevad põllumehed 8% intressiga liisingusse võtta põllumajandustehnikat. Aga on üks nüanss, nimelt on Venemaa selle tehnika varasemalt ära võtnud teistelt Ukraina põllumeestelt ja nüüd veel teenib röövitud tehnika edasiliisimisest. Russki mir kogu tema nö ilus!

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING