Möödunud nädalavahetus oli Ukraina jaoks keeruline, sest Venemaa ründas sisuliselt kogu rindejoone ulatuses ning kuuldavasti oli Ukrainal Donbassis probleeme uduga reedel-laupäeval ning Venemaa armeel õnnestus seda kõige paremini ära kasutada Soledarist põhja pool, kus nad liikusid päris laial lõigul edasi Rozdolivka suunal. Ukraina suutis hiljem küll vasturünnakuga suurema osa kaotatud territooriumist tagasi võtta, aga mitte kõik ning Venemaa surve sealt suunalt jätkub.

Väga keeruline on Ukraina jaoks olukord Bahmutist põhja pool, kus Venemaa on edenenud nii Bogdanivka suunal kui Hromovest lääne poole. Marinkas on Venemaa jõudnud asula läänepiiri lähedale ja veel mitte nende kontrolli all oleval territoorium on nö hall tsoon, mis tähendab, et see pole ka ukrainlaste täieliku kontrolli all.

Marinkast lõuna pool asub Novomihhailivka, mille suunas Venemaa samuti suutis ida poolt edeneda. Avdiijivka juures suuremaid muutusi ei toimunud. Kui eelmise nädala lõpupoole oli omajagu juttu Ukraina vasturünnakust Stepove juures, siis kaartidel muudatusi pole seal lõigus märgata. Avdiijivka idaosas ei ürita Venemaa enam nii aktiivselt läbi tööstustsooni läände liikuda, nad proovivad sellest mööda minna põhja poolt, aga seni ilma suurema eduta. Avdiijivka sõjalise administratsiooni juhi Vitali Barabaši sõnul on Venemaa hakanud kasutama seal rindelõigus palju rohkem rallidroone, mis kohati põhjustab nende jaoks omajagu peavalu.

Lõunarindel on Venemaa aktiviseerunud nn Tokmaki suunal, kus neil õnnestus tagasi võtta natuke maad Novoprokopivkast põhja pool. Ukraina suutis vasturünnakuga osad positsioonid tagasi võtta, aga osad jäid Venemaa kontrolli alla ning kindlasti jätkab Venemaa seal lõigus rünnakuid nii Verbove suunalt kui Novoprokopivkast põhja poole.

Suurimaks peavaluks Venemaa jaoks on hetkel aga Dnepri idakallas, kus neil kohe mitte kuidagi ei õnnestu ukrainlasi Krinkist välja saada. Nad proovisid liikuda Krinkist mööda põhja suunas nii ida kui lääne poolt, et siis ideaalis nad ümber piirata, aga see üritus lõppes kurvalt, suurte kaotustega nii tehnikas kui elavjõus. Aga ukrainlastel ei ole ka kerge, Venemaa kasutab Krinki pommitamiseks rohkelt liugpomme ning seetõttu on ukrainlased peamiselt kas metsaviirus Krinkist lõuna pool või soisel ajal asulast põhja pool. Ukrainlaste sõnul päästab neid liugpommide ebatäpsus, mis olevat pluss-miinus 500 meetrit, samas kui neid palju visata, siis midagi läheb lõpuks pihta ka ning suure lennukipommi põhjustatud plahvatus on ikka hoopis suurema purustusjõuga kui 152 mm mürsu oma. Ometi on seal rindelõigus ukrainlastel selged trumbid – hea õhuluure, Dnepri kõrgemal läänekaldal asuvad suurtükid ning väga head droonioperaatorid.

Droonid. Lemmikteema, aga eks tuleb ju ikka kirjutada sellest, mis hetkel sõjas kõige päevakajalisem. Venemaa propagandistid avaldasid nädalavahetusel omajagu lugusid, kus rääkisid oma suurest ülekaalust rallidroonide osas ning see jutt ajas marru selle osa z-blogijatest, kes osalevad reaalses sõjategevuses. Üks z-blogija kirjutas värvikalt, et kui ukrainlased paugutavad oma rallidroonidega neile Dnepri idakaldal piltlikult öeldes suhu ja tegevat seda väga täpselt, siis neil puuduvat igasugune tõsiseltvõetav võitlus Ukraina droonioperaatoritega. Samal ajal suutvat ukrainlased jälgida Venemaa droonioperaatori videosidet rallidrooniga ning õige pea peale Venemaa rallidrooni õhkutõusmist pidavat droonioperaatorite asukohta tulema surmavalt täpne löök. Ja siis ongi z-blogijatel küsimus, et mis kasu on meil rallidroonidest, kui me ei saa neid kasutada, samas kui ukrainlased on tapvalt efektiivsed. Kusjuures Hersoni rindel pidavat Venemaa droonioperaatorid juba keelduma nö tööle minemisest, sest nende elu saab tööpostile minnes väga kiirelt otsa.

Omalt poolt lisan, et ukrainlaste tegutsemises on märgata selget lääneriikides toimunud sõjalise väljaõppe mõju, kus on oluline, et tulemus lahinguväljal saavutataks eri väeliikide väga heas koostöös ning Venemaa z-blogijate sõnul ületavat Ukraina armee just Hersoni lõigus selles osas Venemaad mäekõrguselt – toimiv side, mida Venemaa sõjaväelased kadestavad, hea luure, efektiivsed elektroonilise sõjapidamise vahendid, mille õigeaegne sisse ja väljalülitamine on äärmiselt oluline, juhtimine, kus vastavalt vajadusele kasutatakse vastase oluliste sihtmärkide hävitamiseks erinevat relvastust, aga kogu juhtimine käib ühest punktist ning see on niivõrd efektiivne, et Venemaa pole suutnud midagi saavutada, hoolimata suurest ülekaalust elavjõus ning hoolimata liugpommide massiivsest kasutamisest.

Olukord Dnepri idakaldal olevat Venemaa jaoks nutune, samas nõutakse eduraporteid ja nii pidavat just seal lõigus olema raportides kirjutatu ja reaalse elu vahel kõige suuremat käärid – raportite järgi peaks ukrainlased olema justnagu mitu korda juba purustatud, aga reaalses elus on asjad teisti. Loomulikult on ka ukrainlastel seal rindelõigus kaotusi, aga viis, kuidas nad edu on saavutanud, näitab, et massi vastu saab mõistusega hakata küll. Kui nende liugpommide probleemi saaks ka ära lahendada, siis oleks Dnepri idakaldal edulootus veelgi suurem.

Rallidroonide osas tuli z-blogijatelt hädaldamist veelgi. Kui ukrainlastel ei olevat probleemi varjatud positsiooni töötava kuulipilduja elimineerimiseks kahju vajadusel kulutada isegi kümmet rallidrooni, siis Venemaa poolel ei oleks see mõeldav, sest Venemaa sõjaväest olevat droonide osas saanud ka omamoodi tik-tok üksus – kui ei ole efektset videot tabamusest, siis pole sul sisuliselt midagi. Kui suudad rallidrooniga maha võtta sõiduauto, on kõik superluks, sest Venemaa propagandamasin saab materjali, mida ta hädasti vajab, kui aga kulutad 10 rallidrooni ilma videota, mis kinnitab tulemust, siis on see suur probleem, sest droonioperaatorite üksuste juhid on nende rallidroonide eest materiaalselt vastutavad ning nad lihtsalt ei lähe selle riske peale, sest nende elu ei mõjuta Ukraina kuulipilduja tegutsemine üldse, küll aga võidakse droonide nö ebaefektiivse kasutamise tõttu vähendada neil eraldatavate droonide arvu, aga seda ei taheta, sest see on märk ebaõnnestumisest ja siis on hüvasti medalid ja kuulsus. Oma nahk on ju ikka ihule kõige lähedamal. Ukrainlaste õnneks on Venemaa armees asju, mis ei muutu.

Eelmises ülevaates kirjasin Venemaa kaitseministeeriumi poolt välja antud määrusest, mille kohaselt tuleb konfiskeerida kõik liiklusvahendid, mis ei ole armee omanduses, peamiselt siis sõiduautod ja väikebussid. Kui mitmel pool maailmas oli omajagu neid, kes ei uskunud sellise määruse olemasolu, siis seda kinnitas sõjaväelane, kes avaldas palju vastukaja põhjustanud teksti Telegramis varjunime „Kaspia mere mustad baretid“ all. Tema sõnul vastab jutt määrusest tõele ja tuldi ära võtma ka nende üksuse kasutuses olnud mikrobussi, aga seekord suutsid ohvitserid protsessi peatada. Z-blogija sõnul on 99% Venemaa armees olevates kõrgendatud läbivusega mikrobussidest ja sõiduautodest erasektorist saadud ning praeguses sõja faasis olevat nad asendamatud, sest Venemaa armeel endal ei olegi muud alternatiivi kui kas suured veoautod (näiteks Ural) või juba soomusmasinad, sest sõja alguses olnud vastavad sõidukid on kas hävitatud või ei olevat töökorras. Kergsõidukitest sõltuvat kogu rindejoone ulatuses väga palju – nendega tehakse luuret, veetakse laskemoona, transporditakse haavatuid, tuuakse joogivett ja isegi süüa.

Z-blogija „Govorit Topaz“ lisas, et kui varem läks luuregrupp kastiga maasturiga rindejoone lähedale ja sai sealt luuredroone lendu lasta, siis suure veoautoga oleks see mõeldamatu, täpselt sama käib eesliinile sõdurite viimise osas, kes varjatud positsioonidel olles kasutavad tankitõrjevahendeid. Z-blogijad tunnistavad, et on olnud ka juhtumeid, kus tõesti on purjus sõdurid nende masinatega avariisid põhjustanud, aga et paari avarii pärast lõhkuda ära kogu süsteemi, mis veel aitab rünnakutegevust üleval hoida, see olevat karm ülereageering, sest Venemaa armeel lihtsalt ei olevat mitte midagi samaväärset asemele pakkuda.

Ühe mu ülevaate all Ukraina nö Baba Jagaa droonidest oli kommentaar, et ukrainlased kasutavat nendega palju kumulatiivseid lõhkekehasid. Minu kommentaar on selline, et kasutavad neid lõhkekehasid, mida on võtta ja pole saladus, et eriti miinipildujamiinide osas on suur defitsiit. Küll aga on ühte tüüpi lõhkekehasid Ukrainal sõna otseses mõttes lademes, need on tankitõrjemiinid TM-62, mida Venemaa vedas lõunarindele sõna otseses mõttes masinatäite kaupa ja on olemas videod, kus neid lihtsalt kallutatakse hunnikusse maha. Demineerimise käigus said ka Ukraina varud selles osas täiendust ning kui muud ei ole, siis 7,5 kilogrammi lõhkeainet sisaldavaid tankitõrjemiine ikka on.

Täna öösel toimus märkimisväärne Venemaa raketirünnak, sest nad tulistasid Kiievi suunal välja tervelt kaheksa ballistilisel trajektooril lendavat raketti. Ukraina armee andmetel tulistasid nad kõik raketid alla, nagu ka Ukraina suunas lennanud Shahed drooni. Loodetavasti päeva peale selgub, mis tüüpi rakettidega tegu oli, kui Iskander-M, siis on see tähelepanuväärne, sest neid rakette Venemaal väga arvukalt varus ei ole.

Venemaa president sai ilmselgelt Põhja-Koreast inspiratsiooni, kui presidendiks kandideerimiseks teadaandmiseks lavastati etendus, kus piltlikult öeldes rahvamassid tormasid oma palavalt armastatud suure juhi juurde ja otse loomulikult osutus kõige nobedamaks tegelane, kellel sõjaväevorm ja kes siis paljus Putinil ikka kandideerida, et see ikka Donbassi kaitseks. Ega muidu ju miskit erilist ei olekski kogu loos, kui poleks ühte väikest nüanssi. Nimelt oli nn sõjaväelase rinnas autasud, mis justkui on saadud lahinguliste saavutuste eest, sealhulgas oli rinnas ka medal Slovjanski kaitsmise eest, kuigi on teada, et aastatel 2014-2015 mees lahingutegevuses üldse ei osalenudki ja enamus tema rinnas olevast metallist on lihtsalt turult ostetud, aga Venemaa propaganda jaoks on see kõik hea küll. See kõik lihtsalt illustreerib kogu selle riigi olemust väga hästi – pseudokangelane palumas agressorit, et see oma veretööd jätkaks ning nimetatakse seda kõike vabastamiseks.

Nn vabastamisega on seotud ka sündmused Mariupolis, kus linna saabunud okupandid lubasid sõjaõudused üleelanud elanikele linna taastamist koos neile elamispinna ehitamisega. Midagi on seal ehitatud ka, aga kui hävinud hoonete asemel on valmis saanud uued hooned, on kohalikele elanikele kohale jõudnud karm reaalsus – kõik need uued elamispinnad on müügiks turuhinnaga ja neil pole lootust endise elamispinna asemele midagi saada. Nii juhtus ka aadressil Nahhimov 82 asunud sõjas hävinud elumaja endiste elanikega – samasse kohta ehitatud uue maja aadressi lihtsalt muudeti ning juriidiliselt justkui polekski neil enam mingit alust uues majas elamispinda nõuda.

Loomulikult tehti video stiilis, et pai Putin, on juhtunud kohutav arusaamatus, aga nagu ei aidanud omal ajal kirjad Stalinile, nii ei ole sellest abi ka uue aja Stalini puhul, sest selline ehituspoliitika on otseselt Kremli suuniste järgi üles ehitatud. Nimelt ei ole Venemaa riigil raha elamispindade ehitamiseks, aga kui ehitavad erafirmad, siis vähemalt ehitus käib. Erafirmad tahavad teenida, aga Mariupoli elanikelt lootust raha saada pole, seega müüakse neid kortereid venemaalastele, kes antud piirkonnas saavad pankadelt riigi toetusega 2% eluasemelaenu, mis on olukorda arvestades (baasintress 15%) rohkem kui soodne ning just seetõttu ostetakse Mariupolisse kinnisvara üle Venemaa.

Nüüd on veel ainult küsimus, et mida nende Mariupoli elanikega teha, nad on tüütud ja ka ohtlikud, sest teavad, kes tegelikult kõik need kuriteod nende linna vastu korda saatis ning kuramused on nn ukraina-demokraatiatõvest nakatunud ehk siis julgevad ikka veel massiliselt Venemaa sotsiaalmeedias oma rahulolematust välja näidata, aga uue aja Venemaal pole see kombeks, vangi võib sattuda palju vähema eest. Russki mir’i reaalsus pole veel paljudele Mariupoli elanikele kohale jõudnud – neid vabastati, nagu lubati. Vabastati kõigest, mis neil oli. Kuhu jääb tänutunne okupatsiooni eest?

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING