Paaril viimasel päeval on kõige ägedamad lahingud toimunud Soledari pärast ning täna hommikuse seisuga oli Venemaa suutnud osa linnast enda kontrolli alla saada. Olukord on seal Ukraina jaoks jätkuvalt keeruline ja ei ole välistatud, et Ukraina võib asulast oma üksused välja viia, et võtta sisse paremad kaitsepositsioonid vahetult linna kõrval. Soledari probleemiks on tema väiksus ja ka see, et ta asub madalamal kui linna ümbritsevad piirkonnad, mis on nüüd Venemaa kontrolli all.

Ukraina presidendi administratsiooni nõuniku Arestovitši sõnul proovisid wagnerlased kõigepealt võtta Bahmutit, kui see ei õnnestunud, siis prooviti linnast kahelt poolt mööda liikuda, et tekitada olukord, kus linna kaitsjaid ähvardab nö kottijäämine. Bahmutist lõunas on aga ukrainlastel Arestovitši sõnul Klišeejevkas küknal väga head kaitseliinid ja seal ei õnnestunud wagnerlastel läbi murda. Küll aga oli neil rohkem edu Bahmutist põhja pool, kus leiti ukrainlaste kaitses nõrgemad kohad ning võeti ära nii Jakovlevka kui Bahmutske. Kuigi Prigožin räägib Soledari ründamise kontekstis ainult wagnerlastest, siis Arestovitši sõnul on seal wagnerlasi ainult kolmandik, ülejäänud on nn rahavavabariikide võitlejad ja Venemaa armee dessantväelased. Ukraina armee seersandi Ruslan Rõgevanovi sõnul on olukorda muutnud ka külmad ilmad, mistõttu on Venemaa üksused hakanud taas kasutama rasketehnikat ning see on põhjustanud Ukraina jaoks täiendavaid probleeme. Rõgevanovi sõnul on ründavad hästi ettevalmistatud wagnerlased peamiselt öösiti, kasutades nii öövaatlusseadmeid kui soojuskaameraid. Alguses suutsid nad sellega ukrainlasi üllatada, sest seal kaitses olnud ukrainlastel vastavat varustust nappis. Nüüd on selles osas olukord võrdsustunud ning olemas ka videod, kus piirkonda toodud Ukraina eriväelased tegutsevad öösel efektiivselt.

Päeval ründavad wagnerlasest peamiselt endised vangid ja nende kaotuse pärast Venemaa armees keegi üleliia ei muretse, see on puhas kulumaterjal, küll aga ei käituvat Rõgevanovi sõnul Venemaa nii dessantväelastega, kes liiguvad rünnakule ainult koos rasketehnikaga ning ukrainlaste sõnade kohaselt oskavad varasemates lahingutes karastunud Venemaa dessantväelased hästi sõdida. Rõgevanovi sõnul ei tulista Venemaa suurtükiväelased enam niipalju huupi, vaid võitluses Soledari pärast lastakse suurtükkidest varasemaga võrreldes vähem, aga täpsemalt. Rõgevanov lisas, et Venemaa kasutab seal ka palju juhitavaid suurtükimürske Krasnopol, võttes erilise tähelepanu alla just droonide operaatoreid. Venemaa on saanud juurde droone ja neid kasutatakse järjest tulemuslikumalt.

Ukraina taandumine Soledarist ei ole välistatud, aga mis perspektiivid on Venemaal seal tulevikus? Arestovitši sõnul on Soledari alt keeruline edasi liikuda, kui aga Venemaa üritab edasi liikuda Soledarist põhja pool, siis tekib Venemaa jaoks probleem sellest, et kuna Bilohorovkast (Donetski oblastis) läänes on territoorium ukrainlaste kontrolli all, siis muutuks Venemaa rünnakul tiib liiga pikaks ning oleks haavatav ukrainlaste poolt, seega peaks Venemaa suutma enne ära võtta põhja poolt territooriumi ja alles siis proovima Soledari suunalt edasi liikuda. Soledari teema kokkuvõtteks niipalju, et kui isegi peaks Venemaal õnnestuma see asula ära võtta, siis Bahmuti äravõtmiseni nad niipea küll ei jõua. Lisaks saab lühiajaline külmalaine seal läbi ning uuest nädalast on jälle plusskraadid. Äkilised külmad tekitasid lisaks probleemid – tehnika, mis oli mutta kinni jäänud, oli tihtipeale nii kõvasti kinni, et jõuga lahtitõmbamisel oli oht tehnikat kahjustada, lisaks oli tehnikal roomikute vahel pinnast, mis külmudes probleeme tekitasid. Rõgevanovi sõnul ootavat ukrainlased soojasid ilmasid seal rindel pikkisilmi.

Aktiivne lahingutegevus toimus Donbassis ka Avdiijivka suunal, kus aga Venemaal märkimisväärset edu saavutada ei õnnestunud. CNN-i andmetel on Bahmutist eemal rinnetele Venemaa arme poolt tehtavate laskude arv suurtükkidest vähenenud 75%, eks seegi ole kaudne tõend sellest, et Venemaal on probleeme laskemoonaga.

Luganski rindel on Venemaal jätkuvalt soov teha pealetung Kreminna suunalt Lõmani peale, aga kõik senised katsed pole edu toonud ja pigem on läinud vastupidi, vasturünnakute käigus on õnnestunud Ukrainal Kreminnale läheneda. Kreminna äravõtmine saab minu hinnangul toimuda ainult siis, kui Ukraina suudab kaudtulega teha seal asuvate Venemaa üksuste elu nii ebamugavaks, et nad on sunnitud lahkuma, aga praegu selliseid märke ei paista, Venemaa on sinna juurde toonud üksuseid.

Valgevenest on tulnud infot, justkui olevat seal väljaõppel olnud Venemaa tšmobikud hakanud riigist lahkuma, suundudes Donbassi.

Relvastusest. Ukraina andis 2008. aastal Gruusiale õhutõrjekomplekse BUK ja nüüd sooviti neid Gruusialt tagasi saada. Gruusia vastas eitavalt, tuues põhjenduseks asjaolu, et nad olid Ukrainale omal ajal selle eest raha maksnud. Suure tõenäosusega oli see lihtsalt otsitud ettekääne, et mitte ärritada Venemaad. Kui aga küsimus on ainult rahas, siis viimases USA abipaketis on sajad miljonid dollarid ette nähtud just sellisteks juhtudeks, näis, kuidas asjad arenevad. Kui jutt juba BUK kompleksidele läks, siis paari sõnaga veel sellel teemal. Kompleksid BUK on selles sõjas ennast heast küljest näidanud, aga nüüd on raketid otsakorral ning juurde on neid keeruline maailmast leida. Viimase USA abipaketi kontekstis aga saab Ukraina rakette RIM-7 „Sea Sparrow“ , mida saavat BUK kompleksidest nende moderniseerimise järel lasta. Nn originaalrakettidest on need mitu korda väiksema kaaluga, aga loodetavasti teevad oma tööd hästi. Pakistan annab Ukrainale 155mm mürske.

Kuuldavasti olevat Saksmaa sõjaväe jaoks tulnud otsus jalaväe lahingmasinate Marder andmisest Ukrainale paraja ootamatusena ning nüüd käivat kibekiire toimetamine. Kokku olevat Saksamaa armees 370 Marderit, millest ainult suurusjärgus 60% masinatest on nö lahingvalmiduses ja 60 masinat kasutatakse nö doonoritena varuosade saamiseks. 60 mahakantud Marderit on veel Rheinmetalil’i ladudes, aga nende masinate renoveerimine võtvat omajagu aega. Kui me veel võtame arvesse, et Marderi järglane Puma hävis viimatistel õppustel (kõik masinad langesid tehnikaprobleemide tõttu kasutusest välja), siis koorub välja trööstitu pilt kaasaegse Saksamaa armee sõjatehnika olukorrast. Selles kontekstis on hea meenutada USA ekspresidendi Donald Trumpi tviiti 18. juulist 2018: „Mis kasu on NATO-l sellest, et Saksamaa maksab Venemaale miljardeid gaasi ja energia eest? Ainult 5 riiki 29-st täidavad võetud kohustusi (kaitsekulutused 2% SKP-st – Teet Kalmuse märkus), USA maksab Euroopa kaitse eest, aga kaotab kaubavahetuses miljardeid. Kaitsekulud on kohe vaja tõsta 2%-ni SKP-st, mitte aga aastast 2025 alates.“. Sõda on toonud Saksamaa suhtumises pöörde ja loodetavasti on viie aasta pärast olukord Saksamaa armees sõjatehnika osas palju parem.

Venemaa majandusest. Venemaa alustas sõda teadmisega, et aastakümnete pikkuse töö tulemusena on Euroopa energiaalane sõltuvus Venemaa energiakandjatest nii suur, et neid kiirelt asendada ei ole võimalik ning Venemaa arvates pidi just see asjaolu ka vaigistama Euroopa rahulolematuse peale Ukraina kiiret annekteerimist. Lisaks kasvatas sõda energiakandjate hinnad vaat et kosmosesse ja see tundus Venemaa jaoks kuulikindla variandina – tekitame kriisi, mis tõstab hindasid ja me teenime veelgi rohkem raha ja kui isegi peaks sõda mingil põhjusel venima jääma, võimaldavad suurenenud tulud sõda probleemideta edasi pidada.

Venemaa eksporditulud sõltuvad suures osas energiakandjate hindadest maailmaturul, lisaks eksporditakse suures koguses metalle, metsamaterjali, kivisütt, vilja. Kõige suurem sõltuvus oli Euroopal Venemaa maagaasist, aga millegipärast otsustas Putin suvel hakata takistama gaasi eksporti Euroopasse ja selleks põhjuste leidmisega Venemaal probleeme ei ole. Lõppes see paraku sellega, et Euroopas suudeti vastu talve gaasimahutid täita ja tänu soojale talvele on gaasimahutid täidetud praeguse seisuga 83% ulatuses (aasta tagasi oli vastav näit 51%). Gaasi hind on langenud sõjaeelsele tasemele ning Gazprom on väga suures osas kaotanud turu, kus ta teenis Vladimir Milovi andmetel 75% oma tuludest. Kui aasta esimesel poolel gaasi ekspordiga Euroopasse probleeme ei olnud, siis aasta teisel poolel langes see 60% ja edaspidi langeb veelgi.

Kui ka siin Eestis on mitmed Venemaa fännid kirjutanud FB-s, et Venemaa hakkab saatma maagaasi hoopis Hiinasse, siis reaalsus paraku seda optimismi ei kipu toetama, Mihhail Krutihhini sõnul võtaks uute trasside ehitamine vähemalt 10 aastat aega ja sellele kuluks väga palju raha. Lisaks müüb Venemaa Vladimir Milovi andmetel 2014. aastal sõlmitud lepingu järgi gaasijuhtme „Sila Sibir’i“ kaudu Hiinale maagaasi hinnaga suurusjärgus 200 dollarit 1000 kuupmeetri eest, mis ei pidavat katma tootmise ja transpordiga seotud kulusid, lisaks liikuvat kogu gaas Hiinasse maksuvabalt ehk siis Venemaa riik sealt maksutulu ei saa. Venemaa teenis gaasi müügil tulu Euroopast ja ilma selleta on gaasi ekspordilt keeruline suurt raha teenida. Kusjuures gaasi müügile Euroopasse ei kehtestatud mingeid sanktsioone, Venemaa loobus ise sellest rahast. Ja tänasel päeval ei oleks Venemaal probleemi ka maismaal olevate gaasijuhtmete kaudu Euroopasse rohkem gaasi transportida, aga hetkel ei ole sellest huvitatud Euroopa riigid. Ehk tulevikus, ühishankena, kui gaasi hind on natuke suurem kui selle omahind.

Nafta ekspordil olid ka peale sõja algust ilusad ajad – hind lendas 120 dollari peale barrelist ja miljardid dollarid voolasid Venemaale. Suvel aga hakkasid hinnad langema, lisaks pidi Venemaa järjest suurendama allahindlust, mis vahepeal läks juba suuremaks kui 30 dollarit barrelist. Detsembris aga hakkasid tööle Euroopa sanktsioonid meritsi veetava nafta osas ja kolmandatele riikidele kehtestati Venemaalt nafta ostmisel hinnalagi 60 dollarit barrelilt. Kuigi Venemaalt tuli kurja juttu, et nad ei alluvat G-7 diktaadile, siis reaalses elus osutusid asjad palju lihtsamateks – vähesed riigid, kes Venemaalt naftat ostavad, et maksagi rohkem kui hinnalagi, võta või jäta. Prahtimise ja kindlustuse hinnad kasvasid Venemaa jaoks, nii maksab barreli nafta transport Indiasse nüüd 20 dollarit ja Hiinasse 25 dollarit. Kuna transport on nii kallis, siis indialased on hinda veelgi rohkem alla kaubelnud ja nii lahkus eelmisel nädalal Argus Media andmetel Primorskist India poole tanker, milles oleva urals-tüüpi nafta eest maksti 37,8 dollarit barrelist. Olukorras, kus brent-tüüpi nafta hind liigub seal 80 dollari juures barrel. Nagu näha, siis sanktsioonid töötavad ja kui Venemaal oli aasta keskel head eelarvelaekumised, siis gaasi- ja naftatulude kiire langemise tõttu lõpetati aasta 3,3 triljoni rubla suuruse puudujäägiga (suurusjärgus 45 miljardit dollarit). Selles valguses saab aasta 2023 olema Venemaa jaoks ränk, sest veebruaris hakkavad toimima sanktsioonid Venemaa naftatoodetele (näiteks diiselkütus ning masuut) ning ka nende toodete jaoks plaanitakse Euroopas kehtestada hinnalagi kolmandate riikide jaoks. Mihhail Krutihhini arvates löövad sanktsioonid naftatoodete vastu Venemaad väga valusalt ning see võib viia naftaekspordi kokkukuivamiseni. Reedeses postituses jätkan majandusjuttu edasi.

Postituse lõpetan lõiguga Venemaa marurahvusliku politoloogi Sergei Markovi vaat et paanikahoogudest kantud intervjuust (üle kõige kardavad venelased sõjas „kaotust“, sest nende maailmas saab olemas olla ainult „võit“): „Kui varem oli venevastaseid meeleolusid Ukrainas 10%-l elanikkonnast, siis peale erioperatsiooni algust on see tõusnud 70-80%-ni, sõja tõttu on toimunud Ukraina ühiskonna konsolideerumine Venemaa vastu ning Venemaa jaoks on see katastroofiliste tagajärgedega. /... / Probleem pole selles, et Venemaa armee on nõrk, vaid selles, et Ukraina armee on väga tugev.“ Ära sa märgi, igati õige jutt ju.

Järgmine ülevaade reedel.

Au Ukrainale.

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING