Kõigepealt olukorrast rinnetel. Lõunarindel oli nädalavahetusel sõjategevuse suurimaks mõjutajaks seekord ilm, sest eelmise nädala reede õhtul olid seal piirkonnas võimsad äikesevihmad, mis mõneks päevaks kammitsesid Ukraina edenemist. Ilmateate prognoosi kohaselt on nüüd aga seal piirkonnas ees kuum ja kuiv periood, mis võib kesta pikemat aega.

Venemaa z-blogijad üritasid nädalavahetusel usinalt levitada valeinfot, justkui oleks Venemaa uuesti tagasi võtnud Staromaiorske, mis on väike küla (enne sõda suurusjärgus 100 elanikku) nn Berdjanski suunal. Võib ju küsida, et miks mingi küla kaotamine on nende jaoks sedavõrd suureks probleemiks. Põhjus on lihtne, nimelt Venemaa propagandamasin üritab järjekindlalt, iga päev venemaalastesse sisendada arusaamist, et Ukraina pealetung olevat juba läbi kukkunud, nad olevad kaotanud praktiliselt kogu läänest saadud tehnika ja elavjõus olla ka ukrainlaste kaotused katastroofilised ning küla kaotamine Ukraina jaoks tähtsal pealetungi suunal lihtsalt ei sobitu Venemaa poolt edastatud propagandanarratiivi. Ukraina sõjaväelased, kes sisenesid külasse, rääkisid, et mineeritud oli sisuliselt kõik mis võimalik, loodud oli hulgaliselt lõhkekehadega lõkse ning ka kogu Venemaa armee poolt mahajäänud sõjatehnika oli mineeritud ja mineeritud olid ka tehnikani viivad teed.

Ukrainlaste sõnul oli ka nende sapööridel omajagu peamurdmist, kuidas erinevaid miine kahjutuks teha, nii loobusid nad jalaväemiinide demineerimisest, sest nende alla oli tihtipeale paigaldatud täiendav lõhkekeha ning need kohad lihtsalt märgistati. Nn lehekesed (ka nimetusega liblikas) ehk väikesed miinid, mis mõeldud jalaväele väiksemate vigastuste tekitamiseks, tehakse kahjutuks pikkade ritvade abil. Miinidega ühendatud traadid lõigatakse kõigepealt läbi, peale mida demineeritakse nendega varem seotud olnud miinid. Ja seda tööd tuleb teha olukorras, kus vaenlane pidevalt tulistab suurtükkidest ja miinipildujatest. Sellel nädalal võib oodata Ukraina poolt seal rindelõigus ka Urožaine küla tagasivõtmist ning on loodud ka päris head eeldused Staromaiorskest läänes oleva territooriumi vabastamiseks.

Robotine suunal kindlustavad ukrainlased eelmise nädala teisel poolel hõivatud territooriumi. Võimalik edasiliikumine seal lõigus sõltub ka Venemaa armee tegevusest ehk kui Venemaa armee otsustab tuua sinna lõiku abijõude teistest lõikudest, suudavad nad seda lõiku paremini kaitsta, aga selle võrra nõrgeneb kaitse teistes lõikudes.

Lõunarindel jätkas Ukraina edukalt distantsilt Venemaa armee tagalas oleva infrastruktuuri ja tehnika tulistamist ning nii on olemas videomaterjal keskmaa õhukaitsesüsteemi Buk M-3 radari ja laskeseadme hävitamisest ning väidetavalt ei ole seal rindel Venemaa kõige uuemat Buk M-3 varem hävitatud, nii et Ukraina jaoks arvestatav edu. Üldse olevat Ukraina lõunarindel suvise pealetungi ajal lõunarindel kokku hävitanud 15 Venemaa õhukaitsekompleksi või nende komponenti, mis on hea tulemus.

Kõige rohkem spekulatsioone on aga raudteesilla ründamise kohta, mis ühendab Krimmi Hersoni oblastiga. Kui juunis toimunud Džongari maanteesilla ründamise kohta avaldati Venemaa meedias rohkelt videomaterjali ning z-blogijad arutlesid antud teemal aktiivselt, siis nüüd on selles osas täielik vaikus ning ainuke pildiline materjal on okupatsioonivõimu esindaja Saldo poolt tehtud foto, mis ei näita raketi tabamuse saanud külge ja fotolt on peamiselt näha silla elektritaristu kahjustused. Juurde muidugi muinasjutt, et Ukraina ründas 12 Storm Shadow raketiga, mis kõik olevat alla lastud ning hävitatud rakettide tükid olevat kahjustanud sillal asuvid elektriliine. See oli nii ebausutav, et isegi z-blogijad teritasid keelt selle kallal, et kui varem pole sisuliselt ühelegi brittide tiibraketile pihta saadud (üks kukkus alla tehniliste probleemide tõttu), siis nüüd järsku kohe kaheteistkümnele korraga. Reaalses elus üks rakett tuli ja tabas sihtmärki.

Ukraina sihtis seekord mitte silla keskosa, vaid silla alguses olevat muldkeha, aga kahjustuste kohta täpsemat infot ei ole, on üks küllaltki viletsa resolutsiooniga satelliidifoto, aga selle pealt on keeruline määrata kahjustuste astet. Küll aga on kindel see, et mingi aeg rongid üle selle silla Melitopoli poole sõita ei saa ning sõja praeguses faasis võib see luua Venemaa armee jaoks lõunarindel täiendavaid probleeme. Lisan allapoole joonise, millest nähtub, et kogu lõunarinde osas toimib Venemaa raudteeühendus ainult läbi Krimmi. Ehk tuleb juba tänase päeva peale teemat rohkem avavat infot.

Luganski rindel Venemaa eelmisel nädalal üritas väga tõsiselt ning tuleb tunnistada, et alguses oli neil Karmazinivka ja Raigoroskast lääne poole liikudes ka päris arvestatavat edu, aga kõik see lõppes, kui Ukraina tõi piirkonda täiendavaid reserve. Mis siis on selgunud. Tegemist on metsase piirkonnaga ning Venemaa saatis jalaväelased tuimalt nö kahurilihana rünnakule. Alguses toetas nende edasiliikumist korralik suurtükituli, aga kui Ukraina selle maha surus, siis olukord muutus ning Ukraina võttis suurema osa vahepeal kaotatud territooriumist tagasi. Venemaa kuuldavasti ei saatnud jalaväelaste rünnakute toetamiseks rasketehnikat, see on neil peamiselt koondatud Kupjanski suunale ja Kreminna juurde. Ukraina küll lõi rünnakud tagasi, aga Venemaa armeel on seal piirkonnas jätkuvat arvuline ülekaal nii elavjõus kui tehnikas ning päris suure tõenäosusega üritavad nad lähiajal seal rindel kuskil uuesti. Omaette küsimus on, et kas Venemaa julgeb oma tankiüksused kuskil rünnakule viia, sest metsases piirkonnas ei ole see kõige efektiivsem relv.

Donbassis on infot Bahmutist lõuna poolt Klišeejevkast, kus Venemaa saatis vahepealt järjest surma oma võitlusvõimelisi üksusi, sest asula asub oru põhjas, aga ukrainlaste käes on asulat ümbritsevad kõrgustikud. Nüüd on infot, justkui oleks olukorra lootusetus ka Venemaa armeele kohale jõudmas ning väidetavalt kaaluvat nad tõsiselt asulast lõplikku lahkumist parematele kaitsepositsioonidele. Ukrainale praegune olukord sobib.

Nädalavahetusel kerkib meediasse taas teema Starlinki internetiühenduse kasutamisest Ukrainas ning väljaandes The New York Times ilmus pikem materjal, mille kohaselt olevat Pentagon alates juunist omandanud õiguse kasutada 400-500 Starlinki terminaali kogu Ukraina territooriumil (sh Krimm ja kogu Ida-Ukraina), kartmata sealjuures operaatori poolset vahelesegamist, mis siiani oli suureks probleemiks, sest teenusepakkuja ei võimaldanud Starlinki kasutamist Krimmis ning vahepeal olid suured probleemid ka Ida-Ukrainas. Ukraina armee jaoks on Starlink ülimalt oluline komponent , sest alates sõja algusest, kui NYT andmetel Venemaa suutis rikkuda seni Ukrainale vastavat teenust pakkunud Viasati süsteemi toimimise, ei ole Starlinkile sisuliselt olnud alternatiivi ning sellest sõltub palju ka Ukraina võimalik edu sõja praeguses faasis. Kogu sõja jooksul on Venemaa üritanud Starlinki poolt pakutavat ühendust segada, aga siiani tulemusteta. Selles kontekstis avaldas nädalavahetusel meedias sõnumi Ukraina armee tuntud droonide üksuse juht Madjar, kelle andmetel olevat Venemaa välja töötanud tehnoloogia, mis võimaldab Starlinki sidet rindejoonel edukalt häirida ning varsti olevat selliseid seadmeid rindel palju, mis loovat Ukrainale omajagu täiendavaid probleeme. Elame-näeme, aga kindel on see, et vaenlane ei maga.

Majandusanalüütik Vladimir Inozentsevi andmetel on Venemaa majanduses hetkel huvitav fenomen, kus sõda lühiajaliselt stimuleerib majandust ja nii võib mingi aja jooksul ametliku statistika järgi majandus isegi kasvada ja ta ise kutsub sellist majandust „smertonomikaks“ ehk tõlkes „surmamajanduseks“. Seal on kaks stimulaatorit, millest esimesest olen ise ka varem kirjutanud ehk siis tootmine, mis on seotud sõjatööstuse ja sõjaga. Kui praktiliselt kõigis teistes majandusharudes on olnud tagasiminek, siis sõjaga seotud tootmine õitseb, eriti suur kasv on ettevõtetel, kes õmblevad sõjaväevorme, aga hästi läheb ka relvatööstusel.

Teine komponent on aga sõduritele makstavad palgad ning kompensatsioonid haavatasaamiste ja surma puhul. Inozemtsevi sõnul oli enne sõda lepingulistele sõduritele makstav palk suurusjärgus 40000 rubla kuus ning ahvatlev ainult väga vaestest Venemaa regioonidest pärit meestele, kus palk oli isegi mitu korda sellest madalam. Sõja käigus oli aga juurde vaja kahuriliha ning nüüd hakati lepingu järgi maksma kordades kõrgemat palka ning mis veel olulisem, surma puhul kompensatsiooni 5 miljonit rubla. Inozentsevi sõnul tähendas see seda, et vaeses Venemaa piirkonnas elav 35-aastane mees ei suudaks oma terve edasise töömehe elu jooksul nii palju perele raha teenida, kui sõtta minnes ja seal surma saades. See on surma korral, aga ka elus püsides oleks sissetulek kordades-kordades kõrgem kui vaeses piirkonnas tööd tehes. Kuna Venemaa sõjaväelasi on Ukrainas palju ning neid saab palju surma ja vigastada ning seetõttu pidevalt sõlmitakse uusi lepinguid, on seetõttu läbi sõjaväelaste perede Venemaa majandusse jõudev raha Inozentsevi sõnul kokkuvõttes nii arvestatava mahuga, et mõjutab majandust.

Tema sõnul annavad need vahendid praegu Venemaa SKP kasvu tervelt ühe protsendi, mis on väga arvestatav tulemus. Ilmselgelt ei saa see majanduslikult olla jätkusuutlik ning parafraseerides tuntud majandusväljendit võiks öelda, et tegemist on nähtusega nimega „surnud sõduri põrge“, kus tööjõu sõjas hävitamise tulemusega suudetakse mingi aeg küll stimuleerida majandust, aga samas jääb nii tegutsedes töökäsi järjest vähemaks ja vähemaks ning eriti valusalt tabab see Venemaa piirkondi, kus oli juba enne sõda tööjõuga probleeme. Muidugi tööpuuduse osas on Venemaa statistika hetkel tugevalt moonutatud, sest madal tööpuuduse tase on saavutatud sellega, et tööealised elanikud on saadetud kas sõtta või nad on põgenenud sõja eest riigist. Inozemtsevi arvates suudab selline majandusmudel sõja tingimustes ideaalis toimida veel kolm kuni viis aastat, peale mida paratamatult kokku kukuks, sest piltlikult öeldes on selline mudel võrreldav olukorraga, kus uss hakkab enda saba sööma.

Järgmine ülevaade kolmapäeval.

Au Ukrainale.

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING