Viimaste päevade kõige kõnekam uudist tuli seekord hoopis Burjaatiast. Nõukogude ajal seoti propagandavankri ette suur infrastruktuuriobjekt – BAM ehk siis Baikali-Amuuri magistraal. Juba oli olemas Trans-Siberi raudtee, mis möödub Baikali järvest lõuna poolt, aga nüüd hakati ehitama uut raudteed, mis läks järvest mööda põhja poolt. Keeruka maastiku tõttu otsustati rajada seal tunnel, millel kokku tuli pikkust 15343 meetrit ja see on kõige pikem tunnel Venemaal, Severomuižki tunnel. Praegusel ajal on Venemaa kaubavahetus Hiinaga nii tihe, et raudtee on ülekoormatud ja just BAM oli kaubarongide jaoks peamiseks raudteeks, samas kui reisirongid liikusid mööda Trans-Siberi raudteed.

Praeguses olukorras on BAM Venemaa jaoks strateegilise tähtsusega objekt ning seetõttu oli eilne teade plahvatusest tunnelis eriti valus löök. Üritasin eilse päeva jooksul leida täiendavat infot, aga koha pealt täiendavat infot ei ole tulnud ja seetõttu ei ole teada, kui tõsiseks see plahvatus kujunes. Rongi koosseisus oli neli vagunit lennukikütusega, rohkem kui 40 vagunit bensiiniga (mõned räägivad ka diislist) ja kuus vagunit rauamaaki. Venemaa ametlik versioon räägib müstilisest elektrilisest lühiühendusest, mistõttu üks vagun kütusega plahvatas ja neli said kannatada. Ukraina poolelt tuli infot, et tegelikult panid hoopis nemad neli lõhkekeha vagunitele.

Ekspertide osas oli omajagu erimeelsusi selles osas, et kui suuri kahjustusi see plahvatus põhjustas ning kui kiiresti on võimalik liiklus uuesti avada. See on oluline, sest Venemaal lihtsalt ei ole võimalik ilma seda tunnelit kasutamata Hiinaga kaubavahetust soovitud kujul pidada, olemasolev ümbersõit tunnelist on problemaatiline, sest seal olevat nö Kuradi silda peetakse ohtlikuks. Ja täna tuli Ukraina poolt info, et kütuserongil, mis suunati ümbersõidule, oli Kuradi sillal õhku lastud kuus kütusetsisterni ehk siis teine rong paari päeva jooksul. Päeva peale tuleb kindlasti selles osas rohkem infot ja seda silda on võimalik hiljem ka satelliitidelt pildistada.

Kui plahvatuse tõttu toimus tunnelis lisaks varing, siis võib taastamine võtta aega kuid, kui isegi mitte rohkem, sest nii pikas tunnelis on kahjustuste kiire likvideerimine äärmisel komplitseeritud. Kui varingut ei toimunud, võib kiiremini hakkama saada, ometi näitas see plahvatus Venemaa logistilist haavatust ning kui peaks tõeks osutuma plahvatus koos varinguga, siis oleks see Venemaa jaoks väga tõsiseks löögiks majanduslikus mõttes (sõjapidamisega seotud rongid lastakse Trans-Siberi raudteel edaspidi läbi väljaspool järjekorda) ning olukorda ei tee Venemaa jaoks kergemaks ka klimaatilised olud, sest seal kandis on talved väga karmid. Loodame halvimat (Venemaa jaoks).

Olukord rinnetel. Keerukad ilmastikuolud on seganud kaarte ja andnud võimalusi mõlema poole jaoks. Selles kontekstis kõige halvemad uudised Ukraina jaoks tulid Bahmutist põhja poolt, kus Venemaa suutis mööda metsaveergu edeneda ning nad said enda kontrolli alla Hromove asula. Ukrainat segas piirkonnas valitsenud tihe udu, mis oluliselt vähendas luuretegevuse efektiivsust. Edenemine tuleb Venemaa jaoks väga suurte kaotuste hinnaga, aga sõja praeguses faasis nad inimkaotustest ei hooli, sest Putinil on vaja detsembri keskel midagigi Venemaa avalikkusele eduna demonstreerida. Hromovest lääne pool on Ukrainal kõrgustikel tugevad kaitsepositsioonid ning sealt on Venemaal juba keerulisem läbi murda.

Avdiijivka juures jätkasid Venemaa üksused pealetungi Stepove suunas ning nad suutsid edeneda mööda metsaviirgu asulani. Neid aitas samuti udu ja üks Venemaa sõdur kirjutas oma emotsionaalses postituses, et selles tõelises maapealses põrgus on õnneks vähe vaja – piisab udust, mis ei lase Ukraina rallidroonidel lennata. Sõjaväelase sõnul on Avdiijivkast põhja pool kõik kohad täis kümneid ja kümneid Venemaa sõjaväelaste surnukehasid, ometi saadetakse kaotustest hoolimata sinna lõiku muudkui üksuseid juurde. Just seal rindelõigus keeldus üks Venemaa pataljon lahingusse minemisest, sest info levib, et lootust tervena tagasi tulla sealt sisuliselt ei ole. Samas Venemaal Avdiijivka ümbruses jagub nii elavjõudu kui tehnikat ning et eesmärk on poliitiline – võit iga hinna eest, siis saavad laibakuhjad edaspidi ainult kasvada. Kindlasti proovib Venemaa armee veelkord tõsiselt rünnata koksitehast, sest just see tööstuskompleks omab Ukraina kaitsetegevuses tähtsat rolli.

Avdiijivka idaosas on Venemaa edenemine tööstusrajoonis olnud minimaalne, nad kannavad seal suuri kaotusi, ometi nad sellest ei hooli ja võivad varsti üritada suuremat rünnakut ka sellest suunast.

Luganski oblastis jätkavad Venemaa üksused rünnakuid Kupjanski suunal ning Sinkovka juures on nad jõudnud põhja poolt päris asula lähedale.
Dnepri idakaldal aga oli vilets ilm Ukrainale boonuseks, sest võimaldas läbi viia rotatsiooni ja tuua juurde sõjaväelasi, nii hindavad Venemaa poolelt sõjaväelased ukrainlaste arvuks Krinki juures nüüd 300-400 sõjaväelast. Ilm selginedes pommitas Venemaa 17 liugpommiga Krinkit, aga Venemaa enda sõjaväelaste sõnul sellel efekti ei olnud, sest luureinfo olevat puudulik, mistõttu KAB-250 liugpomme tulistatavat sisuliselt nö hea õnne peale.

Ukrainalased suutsid hoolimata arvulisest vähemusest hoopis Krinkist lõuna pool olevas metsas oma positsioone parandada. Eelnevatel päevadel proovisid Venemaa üksksused Krinkit ära võtta, aga põrkusid ootamatu probleemi otsa – neil ei olnud kaarte enda poolt mineeritud territooriumite kohta, mistõttu sai seetõtu surma ja viga omajagu Venemaa sõjaväelasi.

Viimasel ajal on omajagu juttu olnud Zelenski ja Zalužnõi omavahelistest väidetavatest pingetest ning välja on toodud, et peamine põhjus oli presidendi soovimatus leppida sellega, et suvel alanud pealetung loodetud kujul ei õnnestunud ning nüüd oleks vaja hakata kaitseliine tugevdama. Oleksii Arestovitš ütles selle kibeda tõe juba parem välja, aga arusaadavalt see jutt Ukrainas siis positiivset vastuvõttu ei leidnud, kuigi tegelikult oli Venemaa terve suve jooksul niigi aktiivsem Luganski rindel ja suve teisest poolest alates ka Donbassis. Nüüd on president oma arusaamist muutnud ja räägib vajadusest talveperioodil kaitsele keskenduda. Sõja esmane eesmärk on võimalikult palju vastase elavjõudu ja tehnikat hävitada ning seetõttu on praegu kaitsele keskendumine mõistlik, samas kasutades võimaluse tekkimisel ära vastase nõrkusehetki.

Droonid. Forbes avaldas artikli, mis tekitas palju vastukaja mõlemal pool rindejoont. Minu tähelepanu köitis väide, justkui suutvat Venemaa toota kuus korda rohkem rallidroone ja seda olukorras, kus Ukraina toodab kuus väidetavalt 50000 rallidrooni. Et siis Venemaa saavat lausa 300000 rallidrooni kuus juurde ja seda olukorras, kus lahinguväljal on droonide kasutamise osas hetkel Ukrainal vähemalt pariteet, aga tulemuste osas selge edu, sest mõlemad pooled üritavad esimesel võimalusel videod edukatest rünnakutest avalikuks teha.

Artiklist aga selgub, et tegemist on piltlikult öeldes ühe droonide tootmisega seotud ukrainlase, Maksim Šeremeti nö kõhutunde pealt tuletatud arvuga, mingeid fakte tal lisada sinna juurde ei ole. Samas avab artikkel rallidroonide tootmise telgitaguseid. Ma varem kirjutasin, et ukrainlaste endi sõnul pooled rallidroonid on juba Hiinas kokku pandud, nendele lisatakse mehhanism lõhkekehade jaoks, kusjuures rallidroonidelt saab ka lõhkekehasid nii alla visata, et droon ise jääb terveks. See kõlab karmilt, aga üksiku sõduri puhul tihtipeale ei raatsita drooni ohverdada.

Teine teema on aga Hiinast toodud detailidest rallidroonide kokkupanemisega, kus inimese kohta tuleb lihtsalt võimete piir ette, ettevõtja Oleksandr Jakovenko sõnul suudab üks töötaja kuus kokku panna 50 rallidrooni ja Ukrainas olevat sellel tööd hetkel suurusjärgus 1000 inimest. Jakovenko nimetab neid töötajaid insenerideks, aga tegelikult pidi seal olema peamine oskus kasutada jootekolbi ning kolme nädala jooksul pidavat inimene õppima nullist rallidroone kokku panema hindele 4+. Palk sellise töö eest pidavat oleva 30000 ja 50000 grivna vahel (1 dollar = 36,3 grivnat), mis sõja ajal Ukraina kontekstis ei ole halb. Vadim Juniki sõnul olevat Ukrainas hetkel puudu lausa 2000 droonide kokkupanijat, minul endal on seda keeruline kommenteerida, sest mulle tundub, et kui noorele pakutaks võimalust rindele minemise asemel hea raha eest droone kokku panna, võiks see olla vägagi ahvatlev ettepanek. Kui ma liidan neile Ukrainas kokku pandud 50000 rallidroonile Hiinas juba eelnevalt kokkupandud droonid, siis võib Ukrina poolel rallidroonide arv kasvada 100000 ühikuni kuus.

Positiivne on minu jaoks aga info, et rallidroonide kokkupanemiseks juppe jagub ning „linnukesed“ lendavad ka edaspidi. Ukrainlased võiksid osa droonide kokkupanemise tööst tellida teistest riikidest, küll leiduks inimesi, kes seda tööd mõistliku tasu eest teeksid, nii saaks tootmist kõige kiiremini skaleerida.

Omaette teema on luuredroonide ja pika lennuulatusega ründedroonide osas, nende arendamisel on vaja tõesti kõrgharidusega insenere ning eriti hinnas olevat elektroonilise sõjapidamise võimekuse arendamise spetsialistid, nende palk olevat vahemikus 5000-10000 dollarit kuus.

Forbesi artikkel põhjustas ka z-kanalites tormilisi emotsioone ning oli neid, kes kirjutatud puhta tõe pähe võtsid, aga omajagu oli ka neid, kes kirjutatu baasilt küsisid, et kui meil on kõike nii palju rohkem, siis miks ukrainlased on nende rallidroonide kasutamisel võrratult edukamad. Z-blogija Dva maiora (Kaks majorit) kirjutas, et kuigi Venemaa armee ladudes on tõepoolest erinevaid droone omajagu, segavat nende efektiivsemat kasutamist bürokraatia, sest Venemaa armees kardetakse tõsiselt, et kui hakata droone lihtsamalt ladudest välja andama, võivat need jõuda mustale turule ja isegi ukrainlasteni. Dva maiora andmetel ei pidavat olema isegi mitte nii keerukas neid droone saada, tuleb teha avaldus ja siis käskkirjaga neid eraldatakse. Tõeline kadalipp tulevat aga läbida, kui droonist ilma jäädakse ja see ei suutnud täita lahinguülesannet (puudub video).

Allpool on see kadalipp punktide kaupa välja toodud.
Selleks, et drooni Venemaa armees maha kanda, on vaja:

1. Uurimist.
2. Väljavõtet käskkirjast drooni eraldamise kohta.
3. Väljavõtet teenistuspäevikust.
4. Droonioperaatori selgitusi.
5. Tõestada, et ilm oli normaalne st drooni sai kasutada.
6. Tõestada, et Venemaa raadioelektroonilise sõjapidamise vahendid (EW) sel ajal ei töötanud.
7. Tõendit, et inimene on läbinud droonide kursused.

Ja siis polegi vaja imestada, et just rallidroonide osas on Ukraina edukam, kuigi ka Venemaa armees on üksusi, kes on oma töös tulemuslikud. Ise soovitaks Venemaa armees droonide mahakandmise korda veelgi karmistada, võiks lausa viisteist punkti olla.

Zaporižžja okupeeritud territooriumi juht Jevgeni Balitski teatas teleesinemises, et okupatsioonivõim on asunud seal piirkonnas inimestelt lihtsalt vara käest ära võtma ehk kui mingi hoone on tühi olnud kolm kuud, võetakse see omanikult ära ja antakse okupatsioonivõimu suva kohaselt kas sõjaväelastele või Venemaalt toodud inimestele – jõustruktuuride esindajatele, arstidele, õpetajatele jne. Käitumismuster on väga sarnane NSVL-i omale neljakümnendal aastal pärast Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist, nii et see farss-referendum ja hilisem natsionaliseerimine koos venestamisega on meie jaoks ajaloost väga-väga valusalt tuttav. Balitski lisas, et okupeeritud territooriumil olevat tööd ainult 25% inimestest, ruskii mir tõi õnne õuele, au Putini korrale! (sarkasm).

Lõpulõik tuleb lõkkeromantikast a la Venemaa armee. Venemaa kaitseministeeriumi andmetel toimus traagiline õnnetus Rostov Doni ääres polügoonil, kus lõkke ääres ennast soojendanud mobiliseeritutele lisaks olevat lõkketuli liialt üles soojendanud seal lähedal asunud lõhkekehad, mis plahvatasid, põhjustades 10 inimese surma ja 20 haavata saamise. Hädavale kohta ka liiga õnnetu, aga selline see elu Venemaal kord juba on, kus ka halb hädavale on alati parem, kui tõe tunnistamine. Palju reaalsem oleks versioon ukrainlaste palavast droonitervitusest.

Järgmine ülevaade esmaspäeval.

Au Ukrainale!

Ülalolev artikkel põhineb Teet Kalmuse Facebook postitusel.

Eestlased Ukrainas

TRENDING