Tartu Ülikooli teadlased räägivad järjest enam kaasa maailma tippteaduses (1)
Tartu Ülikool | 12 Jan 2022  | EWR OnlineEWR
Saja aastaga on Tartu Ülikooli teadlaste mõjukate teadustööde rahvusvaheline silmapaistvus märgatavalt kasvanud. Selle üks näitajaid on meie teadlastelt maailma tippu kuuluvatesse teadusajakirjadesse Nature ja Science jõudnud uuringute hulk. Ajakiri Universitas Tartuensis avab teemat lähemalt.

19. sajandi lõpul kord nädalas ilmuma hakanud ingliskeelsed erialaülesed teadusajakirjad Nature (loodi 1869 Ühendkuningriigis) ja Science (1880 USA-s) seadsid esikohale põhimõtte, et nendes avaldatud teadussaavutused peavad olema kõigile lugejatele arusaadavad ja tegelema üleilmselt kõige olulisemate teadusteemadega.

Need kaks ei olnud esimesed sellised teadusajakirjad, kuid pika ja järjepideva töö tulemusena muutusid just need möödunud sajandi jooksul maailma enim loetud ja viidatud teadusajakirjadeks. Et rõhk on uudisväärtusel, ei ole seal ilmuvad teadusuuringute tutvustused väga pikad ning ajakirjad on seetõttu populaarsed ka väljaspool teadlasringkonda.

Kui teadlase publikatsioon avaldatakse Nature’is või Science’is, tähendab see tema tööle suurt tunnustust. Selle mõju teadlase mainele, karjäärile ja rahastusele võib olla märkimisväärne.

Esimene teadaolev Tartu Ülikooliga seotud Nature’i publikatsioon tundub olevat 1925. aasta artikkel „Demonstration of the Heating Effect of a Magnetic Field“1 („Magnetvälja soojendava toime demonstreerimine“), mille autor oli TÜ teoreetilise ja tehnilise füüsika professor Harald Perlitz. Tema sulest ilmus selles ajakirjas artikleid2 hiljemgi.

Science’i esimest TÜ-ga seotud artiklit on keeruline tuvastada, kuid 1920. ja 1930. aastate teadusuudiste rubriigis on kajastatud mitmeid TÜ sündmusi ja teadlasi. Näiteks jõudis sinna 1931. aastal uudis, et professor Ernst Öpik liitub Harvardis astronoomia teadusrühmaga3.

Viiteid Tartus ja TÜ-s tehtud teadusele või siinsetele teadlastele leiab ka palju varasematest ajakirjadest: 1881. aasta Science’is4 on juttu Friedrich Georg Wilhelm von Struve kaksiktähtede kataloogi (1827) laienemisest ja 1876. aasta Nature’ist5 võib leida järelehüüde Karl Ernst von Baerile.

Keeruline pääs lääne teadusesse

Nõukogude Liidu teadlaste jaoks ei olnud oma töö avaldamine lääne teadusajakirjades peamine eesmärk, sest see tähendas tihti rohkem tööd. Siiski jõudis ka neisse kahte ajakirja Tartu Riikliku Ülikooli teadusartikleid, näiteks füüsika instituudi praeguse emeriitprofessori akadeemik Arvi Freibergi artikkel 1988. aasta Nature’is6 ja endise rektori akadeemik Peeter Tulviste kaasautorsusel valminud raamatuarvustus 1990. aasta Science’is7.

Arvi Freiberg meenutab, et kõnealune artikkel molekulaarse korrastatuse mõjust fotosünteesile valmis koostöös Moskva Riikliku Ülikooli biofüüsiku Zoja Fetisovaga ja oli nende kolmas või neljas ühistöö. Fetisova valmistas ette katseobjektid ja tõi need Tartusse, kus tehti kõik vajalikud mõõtmised. Ka mõte käsikiri just Nature’isse saata tuli ilmselt temalt.

„Pikalt seda ei arutatud, sest ega me keegi, sealhulgas Zoja, eriti ei uskunud, et see õnnestub. Artikkel läks arusaadavatel põhjustel teele Moskvast ja ma ei mäleta, et sellega oleks mingeid siseriiklikke sekeldusi olnud. Meie kõigi suureks üllatuseks võeti töö vastu juba esimesel katsel,“ räägib Freiberg.

Teadlastel oli loomulikult väga hea meel, sest see kinnitas, et valitud uurimissuund oli aktuaalne ja tehtud uurimistöö kõrgetasemeline. Kolleegid koduinstituudis ega ka tolleaegses akadeemias seda toona kuidagi eriliselt ei tunnustanud, küll aga välisteadlased.

Freibergi sõnul ei suhtutud 33 aastat tagasi publitseerimisse päris nii nagu praegu. Kui aga teadusmaastik järsult avaramaks ja keerukamaks muutus, tekkis loomulik vajadus nn majakate järele, mille järgi joonduda.

„Ma jagan arvamust, et artikli avaldamise koht on – või vähemalt peaks olema – teaduse seisukohalt teisejärguline. Majakad on head, aga kui neid on liiga vähe, siis kipuvad laevad ikka karile sõitma. Üksikud majakad ei suuda kõikide võimalike ohtude eest hoiatada. Ja üksikute majakate ümber tungleb loomuldasa liiga palju aluseid, mis nii hea kui ka kurjaga üritavad endale edasiliikumiseks soodsamat positsiooni välja võidelda,“ ütleb Freiberg.

Üks silmapaistvamaid Nature’i lehekülgedele jõudnud Eesti teadlasi on akadeemik Jaan Einasto, kelle publikatsioonid ilmusid selles ajakirjas alates 1974. aastast8. Ta on sellest põgusalt kirjutanud ajakirjas Akadeemia9: „Artiklite avaldamine Nature’i veergudel oli keeruline, sest post käis väga pikaldaselt ning kõik toimus ametliku tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organisatsiooni Glavlit valvsa pilgu all.“

„Kõik meie artiklid, millest jutt, olid uue kosmoloogia paradigma väljatöötamisel olulised tähised. Varem lääne teadlased Tartu astronoome eriti ei tundnud, nüüd olime korraga tähelepanu keskel. Sama oli Nõukogude Liidu teadlastega: Moskva mehed tavaliselt perifeerias tehtavat teadust tõsiselt ei võtnud. Nüüd selgus, et Tartus tehakse tööd rahvusvahelisel tasandil. Hiljem saabus tunnustus ka Eestis: 1981 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks,“ meenutab Einasto.

Tuntus ja teadusraha

Kui esimesel aastakümnel pärast Eesti taasiseseisvumist ilmus Nature’is ja Science’is tavaliselt üks-kaks TÜ-ga seotud publikatsiooni aastas, siis selle sajandi alguses hakkas nende arv kasvama ning eelmise kümnendi keskel avaldasid TÜ teadlased seal üle kümne publikatsiooni aastas. TÜ ühe õppe- ja teadustöötaja kohta oli seda 2014.–2017. aastal rohkem kui näiteks Helsingi Ülikoolis.

https://ut.ee/et/sisu/tartu-ul...

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
teaduspõhine20 Jan 2022 12:14
Uus uuring kinnitab, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda enam kasvab ka Covidi juhtumite hulk.
https://makroskoop.ee/68-riigi...

Loe kõiki kommentaare (1)

Tartu Ülikool