23. august ei märkinud mitte ainult MRP 66. aastapäeva — kuupäeva, mil kaks totalitaarrezhiimi tegid kaupa inimelude ja suveräänsete ning iseseisvate riikide arvel, vaid see on ka sõjajärgses ajas UNESCO poolt välja kuulutatud rahvusvaheline orjandusliku korra ja selle abolitsiooni meenutamise päev. Kuupäev tähistab 1791. a orjade ülestõusu Haitis — sündmust, mida UNESCO peab esimeseks oluliseks ajalooliseks sammuks orjuse tühistamisel või kaotamisel.
UNESCO on ÜRO allorganisatsioon, mis tegeleb rahvusvaheliselt hariduse, teaduse ja kultuuri edendamisega, sh inimõiguste ja maailmarahu probleemidega. Ning kuigi neid UNESCO ja ÜRO poolt väljakuulutatud päevi ja aastaid on palju (ehkki pahatihti nende väljakuulutamisega ei suudeta rohkemat teha, kui üldsuse tähelepanu juhtida eksiteerivale probleemile), tuleks heaoluriikides sellele päevale rohkem tähelepanu pöörata.
Kahjuks pole orjus kusagile kadunud. Inimeste — kelle ainsaks patuks on kas nahavärv, sugu, vanus, või sündimine vaesusesse — põhivabaduste piiramine kui mitte täielik eemaldamine, elab kahes ilges ilmingus edasi ka 2005. aastal. Esimene neist on laste tööorjus sellistes riikides nagu Afganistan ja Pakistan; teine on kaubitsemine naiste ja lastega seksuaalsel otstarbel. Valgevene on viimase kategooria peamiseks vahendajaks, tänu mitte ainult heale geograafilisele asendile Euroopa „ristmikul“, vaid ka diktaator Lukashenko korrumpeerunud rezhiimile, mis katsub iga hinna eest elada sovjetlikus minevikus, kui mitte isolatsioonis.
Kui esimesest pole lääs eriti tahtnud kuulda, siis teine on juba ÜRO Narkomaania ja Kuritegevuse Büroo andmetel kujunenud kuritegelike organisatsioonide suuruselt kolmandaks sissetulekuallikaks.
USA välisministeerium koostas ja avaldas juunikuus raporti „Trafficking in Persons 2005“, mis uurib inimestega äritsemist 150 riigis ning leiab, et orjaturg mõjutab pea igat riiki selles nimistus. Jõukamates riikides muidugi inimsaatustega otseselt ei tegelda — kuid nagu vanasti Aafrika ja USA puhul, saadetakse vaesematest riikidest inimesi vastu nende tahtmist heaoluriikidesse. Seal suunatakse neid siis kas illegaalselt agraar- või vabrikutöölisteks, või mis tavalisem, antakse üle kupeldajatele, misjärel neil siis vastu tahtmist tuleb osutada seksuaalteenuseid jõukatele klientidele. Raport toob esile Valgevene kui peamise riigi, kust saadetakse naisi ja lapsi selleks otstarbeks edasi mujale Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Kesk-Itta ja Jaapanisse. Viimases kahes on kõik slaavi päritolu, mitte ainult valgevene iludused, eriti hinnatud.
Hiljuti on avalikustatud, et Venemaalt USAsse adopteeritud lapsi on kas kuritarvitatud või on nad kahtlasetel tingimustel surma saanud. USA riigidepartemang kinnitab, et need näited on erandid, ja vihjab sellele, et seaduslike lapsendamiste kõrval on palju rohkem näiteid sellest, kuidas ebaseaduslikult on lapsi transporditud mitte ainult USAsse, vaid üllatavalt ka Kanadasse.
Kanada ajakirjanik Viktor Malarek paljastas oma äsjases raamatus „Natashas: The New Sex Trade“ olukorda. Malarek toob ohtralt näiteid, mis kinnitavad, et kriminaalsed jõugud (mitte ainult endise N. Liidu territooriumilt, aga ka Türgist, Iisraelist jm pärinevad maffiagrupid) on Berliini müüri varisemisest saadik varustanud Põhja Ameerika ja Euroopa seksiturge mitte ainult noorte naiste, vaid ka lapseohtu teismelistega. Nimi „Natasha“ on kujunenud sünonüümiks nende inimeste kohta, kes oma ilu põhjal on välja valitud ja kellele lubatakse modellikarjääri Läänes, ning siis aheldatakse lõbumajatöölisteks.
Malareki teosest on ehk mõnel puritaanil võimalik mööda minna, sest prostitutsioon on ju iidamast aadamast olnud ühiskonna pahede hulgas, nimetatakse seda isegi inimsoo „vanimaks elukutseks“. Silmi kramplikult sulgedes saab eitada reaalsust, kuna see tavalist, üldsuse igapäevast elu ei puuduta.
Kuidas aga läheneda sellele, et isegi tänapäeval müüvad Afganistani ja Pakistani lapsevanemad oma lapsi teoorjusesse? Raadio Vaba Euroopa ajakirjanik Ron Synovitz kirjeldab RFE/RL „Uncivil Societies“ 30. augusti numbris, kuidas seal maailmajaos hinnatud tekstiilide, gobeläänide ja vaipade käsitsi valmistamine on tihti nende laste kohustuseks. Eiratakse kõiki rahvusvahelisi alaealisi kaitsvaid tööseadusi. Väidetavalt sõlmivad lapsevanemad, kes ei suuda oma noort toita, tekstiilivabrikuga tööstusõpilase lepingu, mille vastutasuks vanemad saavad teatud rahasumma. Nooruk peab oma tööga selle raha tagasi teenima. Kuid „tööandja“, tänapäeva orjapidaja, määrab tihti iga kudumisvea eest töölisele trahvi. Sageli kasvab siis esimese aastaga võlg tööandjale suuremaks kui see, mida laps suudaks eluaja jooksul teenida. Teadagi on jõukad ning iluhindavad mugavusriikide kodanikud need, kes neid gobelääne ja vaipu ostavad, teadmata, millise hingehinnaga need valmisid.
USA senaator Tom Harkin on ameerika poliitikute hulgas juhtkujuks, kes võitleb rahvusvahelisel areenil laste tööjõuna kasutamise vastu — ükskõik, millise lepingu alusel. Harkin leiab, et see on üks viimane siiani säilinud orjuse vorme. Ta küsib: kes on ori, ja vastab endale: ori on see, kel pole hääleõigust, hääletamiseõigust, mingit kontrolli omandi üle, mingit kontrolli elatise üle. Harkin leiab, et kui ükskõik milline riik avalikult täiskasvanutega nõnda ümber käiks, heidetaks see kõikidest rahvusvahelistest organisatsioonidest välja. See viimane on ehk liialdus, kuna Aafrikas on tänapäeval mitu riiki, kus suguharudevaheline ajalooline vimm on viinud orjanduseni, ja rahvusvahelised organisatsioonid on jõuetud olukorda muutma. Kuid Harkini seisukohta ja muret tuleb tõsiselt võtta.
Tänavu sügisel, kui ÜRO märgib oma asutamise 60. aastapäeva, tuleb küsida, kas organisatsioon suudab enam midagi sellises maailmas ette võtta? Elame ilmselt ikka ajastus, mis ei erine eriti 1791. aasta Haitist — jõukad ostavad enestele gobelääne, lapsi ja naisi, ning need viimased orjavad ebaininimlikes oludes edasi.
Kooliaasta alguses, kus heaoluriikides lunivad lapsed vanematelt mobiiltelefone ja iPode, on see küsimus valus, eriti kui vastust ega lahendust ei osata anda.
Tänapäeva orjusest
Arvamus
TRENDING
