Sügiskulda südamesse (1)
Eestlased Kanadas | 15 Oct 2010  | Eerik PurjeEesti Elu
Taevataat oli leebes meeleolus ja kinkis meile lõikuspühaks ilusa nädalalõpu. Laupäeval oli päikest enam kui piisavalt, kuid õhk sügiskarge, lausa meelitas linnast välja. Otsustasime suunata auto nina põhja poole heas lootuses, et ehk on seal hallad juba jõudnud vahtralehti parajal määral näpistada, et kirevaid värve välja võluda. Ei viitsinud liiga kaugele kihutada ega ka täpseid plaane teha, vahel on hea minna huupi ja umbropsu ning mängida kaardile, mille madam Fortuuna välja käib.

Tuli mõte, et päris ilma sihtkohata ka sõitma hakata ei tasu. No hea küll, saagu selleks siis Collingwood oma lund ootavate suusamägedega. Hockley Valley ja Halton Hills oma voorelise maastikuga meelitasid niikuinii, need tuli läbida. Üksikud sügisehtes salud tervitasidki meid, kuid kuidagi tagasihoidlikult ja häbelikult, tõeline majesteetlik värvipidu polnud veel alanud.

Poolel teel hakkas uus idee ajusid ründama. Miks just Collingwood? Sealt mitte kaugel sama lahe ääres asub ju Thornbury. Sinna polnud me kumbki elus jalga tõstnud, kuid nimi oli tuttav. Selle nimega paika külastas koolipäevil me tütar, kuid Inglismaal. Ja sealt saabus temaealine näitsik mõneks ajaks meie perre – koolidel oli kombeks õpilasi vahetada. Noh, ja siinses Thornburys pidi pesitsema üks kunagine kolleeg ja kaastööline, kes nüüd „taevalikke maiustusi“ valmistab ja on nende turustamiseks isegi poe lahti löönud.

Mõeldud, tehtud. Teel hakkasime valikut kahetsema, sest maastik muutus lamedamaks ja loodus troostitumaks, värvidest ei jälgegi. Otsus oli aga tehtud ja varsti tervitaski meid Thornbury nimega teetähis. Tuttava poodi polnud raske leida, selle asukoht oli just tänaval, mida pidi linna sisse sõitsime ja parempoolsel küljel ka veel. Parkimisega oli suurem tegu, kuid ka sellega tulime toime ja peagi seisime sildi all, mis kuulutas: Heavenly Sweets.

Me polnud veel uksest sisse saanud, kui abikaasa teatas, et kuulis Heli häält. Mina silmasin leti taga tuttavat nägu ja suunasin kaamera läätse selle poole. Klõpsu peale kergitas Heli pilgu ja vahtis meid nagu ilmutusi. „Mis teid ometi siia tõi? Minu pärast te ju kindlasti ei tulnud!“ – „ Aga just tulime!“ kinnitasime ühest suust ja tundsime, et räägime tõtt. Hetk hiljem istusime juba mõlemad madalal pingikesel, auravad kruusid oivaliselt aroomilise kohviga näpus ja hammustasime õunaküpsist kõrvale – Heli köögi toodet. Poeproua askeldas klientidega, keda ilmus ohtralt. Kui nende vool korraks hõrenes, jättis Heli nad abilise hooleks ja tuli meiega vestlema.

Heli maiustuste kvaliteediga olime ammu tuttavad, kuid nüüd kuulsime, et ta peab oma poodi juba kolmandat aastat ja tema saadusi müüakse ka mujal, nagu Collingwoodis, Mt. Albertis ja Auroras, kus muide paikneb vabrik, kus neid toodetakse. Jälgisime tema tarmukat toimetamist ja klientidega suhtlemist, silmitsesime maitsekalt täidetud vitriine ja tajusime, et me ammune tuttav on sattunud oma õigele alale. Varustasime end pühadeks mõningaga tema saadustest ja jätsime sõbralikult jumalaga.

Tagasiteel otsustasime läbida Collingwoodi, mis oli olnud me esmane sihtkoht. Seal silmasime Swiss Chalet silti, mis kohe tekitas näljatunde ning auto pöördus nagu iseenesest parklasse. Autost väljudes märkasime meie kõrval pargitud masinal sini-must-valgeid värve – ilmselt polnud me selles linnas ainsad eestlased.

Kui nälg kustutatud ja koduteele asusime, seisis tuttavate värvidega sõiduk samal kohal. Ülemeelikushoos pistsin ta aknapuhastaja vahele eestikeelse sedeli umbes sellise tekstiga, et „mina sind auto järgi ei tunne, kas sina mind käekirja järgi tunned?“ Enne kui jõudsin süütevõtit keerata, märkasin silmanurgast auto poole sammuvat paari ning nägin, kuidas meeskodanik käe otsustavalt „trahvisedeli“ poole sirutas. Astusin autost välja, et oma poisikeselikku käitumist vabandada – ja vahtisin silmi heale tuttavale, keda olen Torontos kohanud peagu igal eestlaste üritusel. Volli lubas mu sedeli raamida ja kodus seinale riputada.

Olime einetanud samas sööklas üksteist märkamata. Kui olime neljakesi end tühjaks naernud, ei tundnudki enam värvidest nii suurt puudust. Ka põlised sõbrad ja hea nali toovad sügiskulla südamesse. Itsitasime kogu kodutee ja mõtlesime, et kui miski tuju rikub, siis pakume end Vollile külla ja loeme seinalt raamitud sedelit, küll see juba meeleolu parandab.
Heli Vogrin tööpostil. Foto: Eerik Purje

Taevalikud maiustused ja maiustajad. Foto: Eerik Purje


 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
soovitaja18 Oct 2010 08:54
Loodan, et Heli neiupõlvenimi (Later) ei ole saladus. Usun, et seda on alati oluline mainida, sest üldjuhul teavad naiste abielunimesid vaid eakaaslastest head sõbrad; eriti veel, kui inimene on eesti ühiskonnast eemale jäänud. Vanemad lugejad kohe kindlasti ei oska inimest muidu n-ö paika panna. Tubli ärinaine, õnne talle!

Loe kõiki kommentaare (1)

Eestlased Kanadas