Soomepoisid tähistasid Eesti Vabariigi aastapäeva
Eestlased Eestis | 26 Feb 2011  | Peep PillakEWR
Soomepoistel on kena traditsioon tähistada igal aastal nii Eesti kui ka Soome iseseisvuspäeva. Seekord tähistati Eesti Vabariigi 93. aastapäeva laupäeval, 26. veebruaril. Metsakalmistul soomepoiste kalmudel süüdati küünlad ja asetati pärjad. Kell 11 algas Kaarli kirikus Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse ühine kirikupüha jumalateenistus, seejärel pakuti Rahvusraamatukogu banketisaalis kohvi.

Kell 13.30 algas Rahvusraamatukogu suures saalis pidulik kontsertaktus. Kohaletulnuid tervitas Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse esimees professor Uno Järvela. Soomepoisse on tänaseks rivvi jäänud 151, möödunud aastal lahkus neid 35, sealhulgas Kanadas ja USAs 6: Ralf Suurkask (26.01.2010), Endel Piibe (08.02.2010), Kalju Kaldalu (14.02.2010), Roland Järvald (18.03.2010), Theodor Vellend (12.07.2010) ja Ilmar Mikiver (26.09.2010).

Ühiselt lauldi Eesti hümni. Soomepoisse tervitas Soome suursaadik Aleksi Härkönen, veel andsid tervitusi edasi Nyyrikki Kurkivuori Soome Eesti seltside poolt, Henn Põlluaas Soomepoiste Pärimusühingu poolt ja erubrigaadikindral Finn-Göran Wennström Soome Sõjaveteranide Liidu poolt. Aastapäevakõnega esines seekord entsüklopedist Hardo Aasmäe. Oma kõne alustuseks meenutas ta, kuidas oli Jaan Tombi kultuuripalee poistekooris laulnud Uno Järvela taktikepi all, teadmata siis muidugi, et nende koorijuht on olnud soomepoiss. Ta tõstis oma pidupäevakõnes esile Carl Gustaf Emil Mannerheimi isikut Soome juhina.

Olles viibinud Vene tsaari lähikonnas, oli ta seal õppinud nägema maailmas toimuvat laiemalt ja võimeline langetama vastavalt muutunud olukordadele kiiresti suuri määrava tähtsusega otsuseid. Hardo Aasmäe juhtis tähelepanu ühele huvitavale asjaolule: Soome säilitas oma iseseisvuse, kuid oli sunnitud siiski ühest oma suuremast ja tähtsamast linnast – Viiburist – loobuma. Eesti kaotas küll pooleks sajandiks iseseisvuse, kuid tänaseks on kõik suuremad ja tähtsamad linnad – Tallinna kõrval nii Tartu kui ka Narva – jäänud siiski Eestile. Meie ühine idanaaber Venemaa, keda eelmisest sajandist on harjutud pidama võimsaks ja kardetavaks, on tänaseks nõrk ja haavatav idast tuleneva islami äärmusluse poolt, kujutades ka meile ohtu eelkõige just selle tõttu. Oma kõne lõpetas ta mõttega, et Soome on aidanud Eestil iseseisvust taastada ja nüüd on jälle Eesti kord Soomet aidata – NATOsse. Nii oleks meil tänapäeva hapras maailmas kindlam mõlemal.

Järgnes Soome Sõjaveteranide Liidu aumärkide jagamine. Soomepoisid Lembit Varblane ja Evald Mäepalu said Soome Sõjaveteranide Liidu auristid, legendaarse soomepoisi Ülo Jõgi poeg Ilmar Jõgi sai koos mitme soomlasega liidu aumedali ja soomepoiss Rein Valmet kuldse aumärgi. Juha-Matti Martikainen rääkis, kuidas ta 1993. aastal eesti keelt õppima asudes enda jaoks soomepoisid avastas ja alates sellest ajast on olnud nende abistajaks ja toetajaks. Koos teiste soomepoiste Soome poolsete toetajatega olid nad vastu võtnud otsuse tõsta esile soomepoiste ühe juhi Raul Kuutma suurt panust pikkade aastate vältel koostöö edendamisel. Talle anti selle meenutuseks tänuga üle siniristilipuga Soome sõdurikiiver.

Kontsertosa eest kandis sel aastal hoolt Kose muusikakooli folkansambel Pillipiigad (juhendajad Juta Helilaid ja Angelika Kadarik) ja seejärel esines veel rahvatantsuansambel Sõprus (juhendajad Kätrin Järvis ja Agnes Kurrikoff-Herman). Kontsertaktuse lõpetas ühiselt lauldud soomepoiste hümn – Endel Stafenau „Teid me tervitame, kodumaa metsad“.


Peep Pillak
Hardo Aasmäe
















Raul Kuutmaa


 
Eestlased Eestis