Selle maa keel mujal maailmas (3)
Eestlased Kanadas | 15 Mar 2023  | EWR OnlineEWR
Marin Mõttus: Üleilmse eestluse diplomaatiline eriesindaja (Välisministeerium)
Artikkel ilmus ajalehes „Postimees“ emakeelepäeval 14. märtsil 2023

Iga keel on omaette mõtteviis ja maailmanägemine ning selles keeles sündivad ideed on seda kõneleva rahva nägu, isegi kui need laiema leviku huvides võõrkeeltesse ümber panna tuleb. Oleme õigusega uhked, kui eesti poliitikud, loomeinimesed, ärimehed ja diplomaadid viivad me keeles vormunud mõtted suurfirmade otsustamislaudade taha, tipptaseme kultuuritemplitesse ja mõne aja eest lausa ÜRO Julgeolekunõukogu saali: see on meie panus maailma mõtte- ja kultuuriruumi, mida rahvusvahelises poliitikas on hakatud nimetama pehmeks jõuks.

Oluline on ka see, kuivõrd keel ise maailmas nähtav ja kuuldav on. Seda mõisteti juba me riigi alguskümnenditel, mil eesti keel hakkas teadlastele akadeemiliselt huvitavat uurimisainest pakkuma: möödunud sajandi kolmekümnendatel õpetasid seda Villem Grünthal-Ridala Helsinki ülikoolis, Aleksander Aspel Pariisis ja Felix Oinas Budapestis. Tänapäeval saab eesti keelt õppida enam kui kolmekümnes välismaa ülikoolis. Samas, omal kombel „keelesaadik“ on iga eestlane või estofiil, kes keelt räägib, kirjutab ja elus hoiab.

Meil on aga kümneid tuhandeid – statistikaameti andmetel 121 181, tegelikkuses märksa rohkem – rahvuskaaslasi, kes elavad välismaal ja kelle igapäevaelu käib kahes, sageli kolmeski keeles. Mis keeles õpivad mõtlema ja kujundavad oma maailmanägemise lapsed, kelle vanematel on erinev emakeel, aga ümbritsevas keskkonnas valitseb hoopis kolmas keel? Kas mitmekeelsus on igal juhul hea või kätkeb endas ka ohte? Lahendused ja vastused oleksid nagu olemas, kuid mitte alati pole neid kerge päriselus rakendada.

Möödunud aastal viis Balti Uuringute Instituut läbi mahuka uuringu välismaal elavate eestlaste seas ning üks küsimuste plokk puudutas ka keeleteemasid. Selgus, et loomult enesekriitiline eestlane kipub muretsema ka oma keele pärast. Kui 87 % vastanutest märkis oma emakeeleks eesti keele, siis neist ainult 83 % väitis, et nad ka valdavad seda emakeele tasemel: seega tunnetati ohtu, et eemal elades läheb keel nö „rooste“. Kui külastasin Kanada eestlaste legendaarset lastelaagrit Jõekäärus, jäin pikalt silmitsema üht laagri majakestest, mille terve sein oli kaetud üha korduva kirjaga: KAOB KEEL – KAOB RAHVAS. Kümneid kordi…

Küsitlusele vastanutest 62 % ütles, et räägib kodus peamiselt eesti keelt. Tundub vähe? Pealtnäha on lihtne soovitada: „Aga sa lihtsalt räägi oma lastega eesti keelt!“. Võõrkeelses keskkonnas – ja sageli ka teisest rahvusest elukaaslase puhul – tuleb iga päev leida ühine keel mitmes eri suhtlussituatsioonis: vanemad, abikaasa vanemad, külla tulnud sõbrad või töökaaslased, laste mängukaaslased, nende vanemad… Just eesti keele toomine igapäevaellu kolmanda või neljanda suhtluskeelena valmistab lapsevanematele tõsist peavalu. Samuti ei ole neil alati piisavalt infot selle kohta, mida ütlevad mitmekeelses keskkonnas kasvavate laste kohta teadusuuringute tulemused. Näiteks märkisid mitmed vastajad, et teatud vanuses noortel tekib eesti keele vastu tõrge, kuna see ei ole nende sõprade ja eakaaslaste suhtluskeel. „See on mitmekeelsete laste puhul hästidokumenteeritud etapp keelelises arengus ja vanemal oleks toetav teada, et see võib olla osa loomulikust protsessist, ning mitte heituda,“ ütleb uuringu kokkuvõte. Selles kontekstis on huvitavad näiteks ka Tallinna Ülikooli professori Anna Verschiku artiklid koodivahetusest ehk eri keelte segamini kasutamisest samas vestluses. Need aitavad kummutada müüti, nagu annaks keelte „segamine“ märku arenguprobleemidest: teaduslikud uurimused näitavad veenvalt, et tegemist on loomuliku etapiga mitmekeelse lapse kujunemisel ning sama nähtust esineb ka mitmekeelses keskkonnas elavatel täiskasvanutel.

Eesti keelt saab ühel või teisel moel õppida umbes sajas paigas väljaspool Eestit. Riias, Stockholmis, Helsinkis, Brüsselis, Luksemburgis ja Petseris töötab Eesti riigi toel kool, kus eesti keel on ametikult õppekava osa. Samuti toetab Eesti veebipõhise Üleilmakooli tegevust, kus möödunud õppeaastal sai eesti keele ja kultuuri õpet 240 last kolmekümne ühes eri riigis. Enamus on aga pühapäevakoolid ning laste või täiskasvanute keelerühmad, kus õpetajad tegutsevad suuresti entusiasmist; sealgi püüab riik jõudumööda õlga alla panna, kuid pühendumust rahasse ümber arvestada ei saa. Eriti, kui teadaolevalt kõige staažikamal eesti keele õpetajal välismaal täitub tänavu viiekümnes tööaasta: see on proua Ivi Tamm New Yorgi eesti koolist. Jõudu ja sära talle!

Õpetajate töö toetamiseks oleks tarvis veelgi laiendada võimalusi, mis toovad lapsi ja noori vahetult Eestisse, kus keel kõige loomulikumalt toimib ja areneb: eesti keele ja meele laagrid teismelistele, stipendiumid Eestis õppimiseks ja erialase praktika tegemiseks ning suvised programmid noortele Eesti tööturu tutvustamiseks.

Keeleõpetus ei ole üksnes grammatika ja kõnelemise harjutamine, vaid sisaldab ka kultuurikoodi edasikandmist. Ühes kauges riigis õpetajatega suheldes küsiti minult: „Kas laps, kes ei ole lugenud Oskar Lutsu „Kevadet“, üldse saab end pidada eesti lapseks?“ Austraalias või Prantsusmaal sirgunud noore eestlase jaoks on „Kevade“ sõnavara ja elukeskkond sedavõrd kauged, et Lutsu muhe huumor võib kergesti varju jääda. Seevastu Andrus Kivirähki loevad meeleldi eesti lapsed paljudes maades. Tuleb loota, et asjaomased spetsialistid Eestis jaksavad mõelda ka oma kolleegidele välismaal, kes ootavad sisulist tuge, metoodilist nõu ja terviklikku nägemust, kuidas eesti keelt ja kultuuri suuremate ja vägevamate kõrval mõtestada ning omaseks teha.

Seesama kultuurikoodi küsimus ei puuduta ainult lapsi. Olen aeglase ajakirjanduse austaja ning usun, et ilma Sirpi, Müürilehte, Edasit, Levilat jt lugemata on eemal elades väga raske eesti ühiskonna süvanärvi tajuda. Ega need siingi massiväljaanded ole, aga eesti kultuuriruumis elades on olulised teemad „õhus“, eetris ja igapäevavestlustes ikkagi olemas. Mujal mitte. Kõike tõlkida ei jõua ega saagi ning mõttekas arutelu nõuab head keeleoskust. Eestlane ei ole sugugi alati aldis aktsendiga või napi keeleoskusega rääkijat toetama, talle segaseks jäävat selgitama ning teda rasketest kohtadest üle aitama – tehkem seda lahkemalt! Kui keegi kõnetab meid vigases eesti keeles „purssides“, võiks seda võtta eelkõige komplimendina meie keele olulisusele, juhtugu see siis Tallinnas Lasnamäe bussis või New Yorgis Manhattanil.

Täna on see ainuke päev aastas, mil üks eestlane küsib teiselt: „No mitu viga tegid?“ ja mõlemad saavad kohe aru, millest jutt: loomulikult Vikerraadio e-etteütlusest! Minu meelest meie erisus siin ilmas ei ole mitte eesti keele eriline keerukus, mida ikka esile tõsta armastame, vaid pigem eestlase soov ja huvi keeleteemadel kirglikult arutleda ning vaielda. Oleme ilmselgelt „keelekiiksuga“ rahvas – vähemalt emakeelepäeval võime selle üle õigusega uhkust tunda.

Marin Mõttus
Üleilmse eestluse diplomaatiline eriesindaja (Välisministeerium)

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
ago5510 Apr 2023 08:17
... muidugi tore, kui eestlane...
Kuid millegipärast aastaid tagasi tuli samaaegselt kogu meedias ja kõnepruugis käibele mõiste "eestimaalane". /Nagu oleks mingist nähtamatust keskusest käsk antud!).
Isegi nõuk.okupatsiooni ajal oli selge, et siin elavad ikkagi eestlased...
Ei kujutaks ette, et Soomes hakkaksid elama soomemaalased, Jaapanis jaapanimaalased, ...jne. Aga kuskil kabinetis selline mõttevälgatus sündis. See kabinet ei pruugi olla veel oma tegevust lõpetanud...
Pilt on ere!10 Apr 2023 07:37
Aga, ehk liigoptimistlik.
Mind huvitaks näha kuidas kodueestlased selle peale on reageerinud.
Kui mina Eestis käin, võetakse mind vastu avasüli.
Ent, ikka jään Eesti juurtega Kanadalaseks, väliseestlaseks, vms, aga mitte pesuehtsaks eestlaseks.
temaatik19 Mar 2023 02:45

Loe kõiki kommentaare (3)

Eestlased Kanadas