Arvamus, 18.03.2020
©Uued Uudised
EKRE Soome osakonna esimees Rudolf Jeeser
EKRE Soome osakonna esimees Rudolf Jeeser leiab, et paanikaks ei saa nimetada seda, kui inimesed käituvad kriisiolukorras tavapärasest erinevalt.
https://uueduudised.ee/arvamus...
“Kas meil on paanika? Minu meelest mitte! Aga järsku on paanika külvajad hoopis need, kes kogu aeg soiuvad, et meil on paanika?
Juba nädalapäevad on meie sotsiaalmeedias ja ka kahjuks massimeedias räägitud mingist paanikast. Arvatavasti on inimestel paanikast eri arusaamised, aga minu meelest ei ole tegu paanikaga. Tegu on inimeste reaktsiooniga millelegi sellisele, millega me ei ole enne kokku puutunud.
Kui inimene läheb poodi ja ostab tavalisest rohkem kaupa ning soovib teada saada, mis teda ees ootab, siis kas see on paanika? Kui inimene ei saa aru, miks riigipiirid on kinni pandud ja miks ei toimu laustestimist, siis kas see on paanika? Minu meelest ei ole!
Pigem me peame vaatama seda külge, et miks inimesed paljudest asjadest aru ei saa? Järsku on küsimus hoopis selles, et inimesed ei usalda oma poliitikuid ja ajakirjandust. Järsku nad on niipalju petta saanud, et nad ei usu lihtsalt seda, mida räägitakse.
Kahjuks ei ole meil täna sellist poliitikut, kes suudaks oma elukogemuse ja karismaga kõnetada kogu Eesti ühiskonda ja keda usutaks. Tavaliselt olen üritanud vältida Lennart Meri isikut võrdlusena, aga arvan, et siinkohal on see väga kohane. Kujutage nüüd ette, kui täna tuleks Lennart ETV ekraanile ja räägiks nagu lihtne inimene lihtsale inimesele. Kas see mõjuks? Arvan, et mõjuks.
Me peame usaldama rohkem oma poliitikuid ja eelkõige valitsust. Vaatamata sellele, et on tehtud väiksemaid vigu, on selgelt tajuda konkreetset, kindlalt ja läbimõeldud juhtimist. Ärge unustage, et valitsuse otsused baseeruvad ministeeriumite ja riigiasutuste analüüsidel ja soovitustel. Usun, et Eestis on veel pädevaid ja apoliitilisi ametnike, kes tõesti on oma ala profid. Kui selliste kriiside puhul üldse midagi head on, siis see, et saab selgeks, kellega saab tulevikus arvestada ja kellega mitte.
Arvan, et peame eelkõige toetama neid, kellel oli raske juba siis, kui meil läks tänasega võrreldes hästi. Peame tegema kõik selleks, et Eestimaal ei läheks ükski laps tühja kõhuga magama ning et iga inimene tunneks riigi ja ligimese toetust. Kas meie kohalikud omavalitused ametnikud jõuvad iga inimeseni? Kas me ei peaks seal ressurssi suurendama?
Usun, et nüüd on ajahetk, kus me peame vaatama enda sisse ja mõtlema, mis on tehtud valesti ja mis õigesti ning kuidas edasi? Ennekõike seda, kuidas elame üle selle raske aja ning kuidas me jätkame selle järel?
Võtame rahulikult, mõtleme enne kui midagi laiali pillume, hoiame oma lähedasi ja tunnustame eesliini inimesi, eriti meie meditsiinitöötajaid! Igale madalseisule järgneb tõus!”