Riina Kindlam - Lihavõttejänes on hetkel „hädavajalik töötaja“ Eesti Elu
Eestlased Maailmas | 10 Apr 2020  | EL (Estonian Life)Eesti Elu

FOTO
Linnaaedades elutseva jänese, täpsemini ULUK-KÜÜLIKU (eastern cottontail, sooküülik, pildil) karv talvel valge vastu ei vahetu, nagu tema põhjapoolsemates metsades elaval sugulasel (snowshoe hare), „lumeräätsa“, õigupoolest ameerika jänesel, kellel on sihtotstarbekalt laiad tagumised käpad. Mõnedel liikidel, nagu valgejänesel, kes ka Eestis elab, oleneb karvavahetus sellest, millal isendi elupaigaks valitud kohas lumi maha tuleb (või ei tule). Foto: Riina Kindlam

Uus-Meremaa peaminister oli esimene, kes teatas, et lihavõttejänku, nagu ka samas heategevusvaldkonnas töötav hambahaldas, kuuluvad praeguse pandeemia ajal oluliste ehk hädavajalike töötajate hulka ja võivad vabalt oma eriala tavade kohaselt tegutseda. Ontario provintsi peaminister ja ilmselt nüüdseks juba riigijuhid ülemaailmselt, on sama teavet lastele märgilise tähendusega tegelaskujudele edastanud. Kas ja kuivõrd loomad võivad põdeda või edasi anda koroonaviirust, hetkel edasi arutama siiski ei hakatud.

Huvitaval kombel oleme oma Toronto aias viimase seitsme kuu jooksul, kui siin viibinud oleme, tihedamini trehvanud pikk-kõrva kui rõngassabaga maskeeritud pesukaru või laste (aluseta) hirmu, mustvalget skunki. Munadekuhilaid on too tuttsaba juba ammu meile muru peale visiitkaardina jätnud, küll mitte maiustatavaid. Üks selline „linnajänes“ sattus mulle ööpimeduses aasta esimesel päeval nii lähedale nagu ei iialgi varem. Tänavatulede valguses oleks ta peaaegu üle mu varvaste hüpanud ja mõtlesin tol ajal, mida selline kummaliselt lähedane teede ristumine võiks küll tähendada? Lepus timidus on küll Euroopa valgejänese ladinakeelne nimi, aga timidus (arglikkus) on tõepoolest nüüd kõikjale karanud ja igas urus varitsev.

Kikk-kõrvade seas ei ole kõik arad ega ela urus ega kanna sama nimetust. Nad on küll kõik jäneseliste perre kuuluvad, kuid selgus, et mitte ainult kodujänesed ei ole küülikud. Kodujänesed arenesid ju kuskilt loodusest ja nende sugulased on kohati veel vabad poisid, k.a. need, kes meie aias ja teiegi hekkide all vast tegutsevad. Looduses elav rabbit (Sylvilagus) on ka küülik, täpsustuseks siis ulukküülik. Uluk laiemalt on game, jälitatavad või jahitavad, spordi või toidu jaoks kütitud metsloomad. Ja hare (Lepus) on jänes.

Uluk-küülikud (ja ka kodu-küülikud) sünnivad karvadeta ja pimedatena, jänesed aga karvastena ja nägemisvõimega. Jänesed on üldiselt küülikutest suuremad, pikemate tagumiste jalgadega ja tihti pikemate kõrvadega. Jäneste karv muudab talve saabudes värvi, küülikutel mitte. Küülikud eelistavad menüüs pehmemaid rohtusid ja juurvilju, jänesed aga sitkemaid oksi ja koort. Küülikud elavad urgudes ja ka varjuvad sinna – jänesed ei kipu maa alla ja annavad jalgadele tuld ohu puhul. Jänesed armastavad üksildust, otsides seltsi vaid kevadisel jooksuajal, küülikud aga moodustavad kohe seltse ja ühinguid, protokollides koosolekutel toimunut piinliku täpsusega ja kirjutades kohalikesse ajalehtedesse oma tegevusest lõbusaid kokkuvõtteid.

Kes lastele siis mune ja maiustusi toovad, kas küülikud, ulukküülikud või jänesed? Esimesed teated pikk-kõrvadest, kes lihavõtte aegu inimlastele kingiks majapidamisse mune peitsid, pärinevad XVI sajandi Saksamaalt. Kuidas jänesed mune edasi toimetavad, pole teadlastele just päris selge, sest esikäppade vahele ei saa need loomad küll midagi võtta: neil puudub selliseks manöövriks vajalik rangluu (clavicle).

Rõõmsaid ülestõusmispühi ja kevadet!

Riina Kindlam


 
Eestlased Maailmas