Olev Remsu
Olev Remsu (OR): Leidis tõestust üks minu arusaam: kodumaa tõelist elu saab kõige paremini tutvustada tõsielufilmi kaudu. Vaataja saab tunde, nagu oleks ta ise kohal viibinud, sama elu elanud. Siin on filmil eelis raamatu ja ajakirjanduse ees.
estdocs neelas enamuse Su Toronto-ajast?
OR: Olin palju tunde Tartu College’is ja jõudsin mujalegi. Olin Eesti Majas kunstinäituse avamisel, käisin Peetri kirikus jumalateenistusel, olin Toronto saarel, käisin Niagaral, hulkusin linnas ringi. Ja ju ma muudki nägin: muutus minu arusaam (mis meie ajakirjanduse kujundatud) Toronto eestlastest. Sain aru, et eestlus siin pole mitte hääbumas, vaid toimib. Toimib ja on hea tervise juures. Sain hulga uusi tuttavaid, kellest arvan, et meie kontaktid ei piirdu selle — esimese — kohtumisega. Püüan linnulennuliselt kokku võtta:
- perekond, kelle katuse all peatusin, võttis mind normaalse nähtusena. Meil oli hea kontakt, samas polnud mul kunagi tunnet (olen seda tunnet ikka kartnud), et olen kuidagi segav nähtus. Kõik toimis nii, nagu oleksin pere liige: igal oma tegevus ja samas mingi kokkukuuluvus, mida sõnadega raske seletada. Olen neis asjus tegelikult väga tundlik, aga sedapuhku murest vaba.
- festivali meeskond ja nende tegevus: kõik sujus ja laabus. Tõrkeid, millega taoliste ürituste juures harjunud olen, ette ei tulnud. Maimu Mölder korraldajana ja Vaado Sarapuu tehnilise poole valdajana olid tõesti professionaalsel tasemel ja kogu meeskond samuti. Ja mõelda vaid — kõik tehti ju vabatahtliku töö korras. Maimu ütles kord: „Koos suudame kõik probleemid lahendada.“ Ja see pidas paika.
Muidugi estdocs kui siinmail esimene taoline üritus, omab kasvuruumi, millest kõik tegijad aru said ning usutavasti JÄRGMINE tuleb veel parem. Mul on selline kõhutunne, et järgmine tuleb.
- vestlesin paljude inimestega. Arvan, et jutuajamine kirjanik Arved Viirlaidiga ning kohtumine poliitikahuviliste Reet Marten Sehri ja Markus Hessiga olid väga viljakad. Ja samuti paljude paljude teistega kõneldu andis uusi ideid ja lõi perspektiive tuleviku tarvis.
Nägid ka Kanadas valminud eesti dokumentaalfilme.
OR: Neid filme kõiki nägin esimest korda. Kui nüüd võrrelda, siis teatav erinevus on olemas. Ma ei tahaks kõnelda kategooriates hea — halb, hea — parem. Tundub lihtsalt, et lähenemisnurk materjalile on erinev. Kodumaine tõsielufilm rõhub rohkem emotsioonile, kujundile, elamusele. Siinne film rõhub faktile ja sõnumile. See erinevus ei kuku taevast. Tundub mulle, et Põhja-Ameerika elulaad hindab fakti elamusest enam.
Mis nüüd kodus ees ootamas?
OR: Olen vahepeal mõned päevad New Yorgis ja jõuan Tallinna 6. oktoobri hommikul. See on neljapäev, mis minu nädalas enim programmeeritud: loengud Tallinna Ülikoolis ja Kunstiakadeemias kestavad kella 8.30—17.00.
Ja edasi väga oluline üritus 20. oktoobril: Eesti-Soome karskusliikumiste konverents, millest võtab osa ka Soome peaminister. Olen eesti karskusseltside ühenduse president.
Olen veendunud, et enamus Eesti Vabariigi tänastest probleemidest — vaesus, riigitüdimus, korruptsioon jne. — tulenevad alkoholismist, mis omakorda on tingitud pikast nõukogude okupatsioonist ning Eesti Vabariigi arutult liberaalsest alkoholipoliitikast.
Arvestame, et Eestis on hetkel ca 200.000 alkoholisõltlast ja samas puudub riiklik institutsioon, mille palgal oleks spetsialist alkoholi küsimustes. Riik kasseerib sisse kümneid miljardeid kroone alkoholiaktsiisilt ja alkohoolikute abistamiseks ei eralda kroonigi. Asi on veel hullem: meie parteid on rahastatud alkoholitöösturite poolt ning seega on parlamendiliikmed nende töösturite käepikendus. Ei meeldi mulle põrmugi, et mulle sümpaatsed parteid jätkavad Jaan Tõnissoni riigiideede eest seismist, aga tema karskusest ei pea midagi. Huvitaval kombel on siin rohkem teinud parteid, milliste poliitilised seisukohad on mulle vastuvõtmatud. Nemad on tegelnud öise viinamüügi keelustamisega ehk tõstnud oma valimisprogrammi loosungi: „Igale naisele kaine mees!“
Rääkisin sellest probleemist ühe sotsiaalministriga ja daami vastus oli: „Alkohooliku ravi on alkohooliku probleem!“ Lühinägelikkus! Jah, alkohooliku ravi on tasuline, ometi ei tasu selle eest joodik, vaid tema perekond. Ja sellest ei taha tänase Eesti juhid suurt midagi kuulda.
Jaan Tõnissoni ja Villem Ernitsa loodud karskusliikumine haaras 175.000 inimest, meil on liikmeid 300.
On meeldiv, et meie liikumisele ulatati Soome poolt abistav käsi.
Millal ilmub Sinu järgmine raamat?
OR: Olen aastaid pidanud ülikoolides tõsielufilmide problemaatikaga seotud loenguid. Neist osa on ilmunud viimase pooleteise aasta jooksul ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Tahan nüüd pool aastat tegelda sellega, et loengumaterjalid raamatuks vormida. See oleks minu elutöö kinovallas.
Ja Sinu plaanid estdocs ’i vallas?
OR: Tahaksin, et see ettevõtmine jääks elama, isegi laieneks. Näiteks näen vaimusilmas kolmnurka Toronto Vancouver-New York. Naabritega koos tuleks ehk kergemini toime ka majandusküsimustega.
Kõlab uhkelt.
Ole tänatud meeldiva vestluse eest.