Peeter Parts
FB
CHAPLAINS NEVER DIE, THEY UNITE IN HEAVEN!
Vend Veljoga („Hoo-Yah !“) Toronto lähedale kaplanite kooli Kanada
suurimasse väljaõppe keskusesse, Boordenisse maandusime.
20 aastat tagasi meid võeti briti ohviceride baaskursusele sinna.
Esimesed "linnukesed" Baltikumist, koos Filipiinlaste
ja Quebeci kaplanitega meid jõhkralt välja treeniti.
Ei antud aega aklimatiseeruda, vaid kohe riviõpe, miitingud ja inspekcioonid.
Karistused kollektiivsed, tiimitööd ja hambaharjadega hoolsad peldikute puhastamised.
Poola päritolu katoliku padre Capt S .Gorniak sääl kiitis meie pruntis tuharaid.
Teised eestlased Boordeni keeltekoolist: Paju, Tõnisson ja Roosimägi icitasid
nähes meid ja meenutasid sunnit ajateenistust NLiidu sõjaväe „utšepkas“ samasuguses. Kus
välilaagrid kõnnumaal ja orienteerumised; juudi matustele aprapellimised ja erinevad lahinglaskmised.
Magamata rännakuga yletada miinivälja; lähivõitlus - esmaabi anda haavatule. Taas
miitingud ja supervisioonid, post-draumaatilised dis-stressid, yhispalvused.
Pärast kahte kuud me saime puhkepäeva esimese. Veljo kadus kohe kiirelt kuhugi Babtistikirikusse, isa Jüri juurde uhke limusiiniga.
Baasis laenutasin toreda jalgratta. Välja sõitsin minagi sest coonist militaarsest.
Kergliiklusteele lähimasse elvasuurusesse linnakesse Barry.
Sääl esimese nurgapääl hurooni naine pakkus loomanahku pargit,
pille, narmastega yleõlakotte, karpe, loomaluudest väice käänispäiseid.
Raha eriti mul polnud oscin 2 daala eest siis kivist piibu – indiaani suveniiri.
Kõrvalmaja katusel yht silti märkasin: „Old Books Market” – just minusugustele!
Sammud sinna seadsin – ux avat, lahke trepp mind keldrikorrusele viis.
Sääl ingliskeelseid raamatuid maast laeni kinnikiilut sadutuhandeid.
Nagu rotilõxu sattund vana näriline hiir või õigemini Viru pataljoni välipreester, bibliofiil.
Hallihabemega peremees mind uudishimulikult tunnistas altkulmude: "Kus kandi mehi, kuhu minek?" Vastasin, et olen liitlane
Baltikumist – Läänemere äärsest, Thuulest ultima. Mees oli kuulnud Balti ketist,
laulvast revolucioonist ja unistuste Valge Laeva uppumisestki.
Ta silmad kummaliselt hõõgusid ja proteesid plagisesid siis, kui
võttis seljatagant esimese väixe raamatu, vist juhusliku ettejuhtuva: Ijdu Krishnamurti
„Meditatsioonid“. Kus ytleb õpetlane
olulise sõnumi: „Kui elus oleme ja hingame – siis kõik see kokku
ongi juba palve! Silmapilgutused – õhusõõmud sõõrmetesse; välja sisse! TÄNUTUNNE
kõige eest, ka kannatused. Viivad lähemale sellele, kes ilma nime-, kuju-, välimuseta.
Kes kindla käega juhib isiklikult meid, iseenda poole igavese Taevatelgi kõnnumaale, preeriasse."
Teadsin selgelt nyyd et, Jeesu juhatuse all võin sõjameeste teatris julgelt oma risti kanda (s)edasi!