Nagu allakirjutanu on varem kirjutanud, nagu mõni teinegi meie kogukonnas, pole projekteeritud Rahvusvahelise Eesti Keskuse vastu midagi. Isegi kiidan ettevõtet. Kuid mitte Toronto Eesti Maja hinnaga. Mille müük on veel kinnitamata. Meie kohalik kogukond vajab sellist hoonet, kohta, kus koguneda nii mitmel eesmärgil, mida Madisonile võimalikult rajatav ei paku. Poleemikat ei soovi suurendada, aga fakt on fakt. Eriti, kui nüüd on olemas nö plaan B, arhitekt Lembit Torgi visioon, mis on majanduslikult täielikult teostatav.
Juhuslikult pöördus lapsepõlvest saadik sõber allakirjutanu poole, küsides, mida oskan Paul Naaberi kohta kirja panna. Nimelt Eestist Paul Naabri sugulased soovisid teada ta siinsest elust. Paul Naaber oli teadagi oluline osa, keskne kuju meeskonnas, kes varus Eesti Maja ja oli aastaid selle hing.
Minu läbikäimine temaga toimus peamiselt teismelistel eluaastatel ja 20ndates, kui ta oli Eesti Maja mänedžer. Paul Naaber oli alati sõbralik, talle meeldis, kui teda teretati, temaga suheldi. Kuna tal oli ka elamispind Eesti Majas – pisike kahetoaline ,,korter“, millest hiljem sai Eesti Maja büroo, nüüd on Ühispanga halduses, siis paistis vahel, et ta sealt kunagi ei lahkunud.
Meenub ta tõsine, karm külg. Oli ju sel ajal Eesti Maja paras peopaneku koht – nii Tallinna paviljoni Karavani aegadel kui hiljem Tallinna Festival, mida korraldasid Lembitu vanemskaudid, kuhu kuulusin. Tihti tuli juhatuses olles Paul Naabriga suhelda – kas luba saamaks millegi tegemiseks või kindlaks saada, et seda või teist tohtis teha. Meelde on jäänud kahtlemata hoiatus, et ,,Naaber tuleb“! Seda siis, kui pidu kestis kauem, kui oli ajaliselt ette nähtud. Paul Naaber liikus rahuliku sammuga kohviku/baari/suure saali poole, suur võtmekimp käes (kõik vajalikud, mis Eesti Majas tarvis, on ju seal palju tube), neid rahulikult kõlistades - nagu eelhoiatus, et peole tuleks lõpp teha. Esimene hoiatus oli alati sõbralik. Häda aga neile, kes kuulda ei võtnud, kuna teisel korral ei antud armu. Ei kurjalt, aga sihikindlalt visati pool-purjus või isegi täitsa nii noored Eesti Majast tänavale. Mitte füüsiliselt, muidugi. Ta autoriteet oli selline, et täideti ikka käsku.
Ka rakendas Paul Naaber Toronto Eesti Maja talgulisi, kes vabatahtlikult, samuti talgute alusel, remontisid vana koolimaja, hiljem uhke juurdeehituse suure saaliga ja eesti kooli huvides klassiruumid keldrikorrusele rajasid. Ta oli hingega noorte tegevuse juures. Võib ütelda, et algaastatel oli ta asendamatu, mänedžerina tagas ta nii majanduslikku edu kui hoone korrashoidu.
Ei tea täpselt, miks ta otsustas tagasi Eestisse minna. Oli ju ikka okupatsiooniaeg. Vanus aga andis tal vist tunda, kord trepil kohates ütles, kui kiusasin, et tal seal ka valvuripost, ta umbes, et jalad ei kanna enam nii hästi kui tahaks. Tean, et ta saatis perele tihti okupeeritud Eestisse raha, kuigi ta sissetulek viimastel aastatel, Eesti Maja palgalehel olles ei olnud sugugi uhke. Aga korter oli, palju rohkemat ta ei vajanud.
Kokkuvõttes tagasihoidlik, väga töökas, hingestatud eestlane, kes olude sunnil oli võõrsil, aga tegi mida suutis, et eestlust siin elavana hoida. Nii Kotkajärvel kui Eesti Maja hingena. Eesti Maja oli eriti tähtis. Ei tea, mida ta oleks ütelnud selle kohta, et Eesti Maja kõikide oma eelistega müüakse mingi rahvusvahelise keskuse, eliidi huvides maha ja noorusel ei oleks enam kohaliku kogukonna huvides tasemel paljude võimalustega (lasketiir, näiteks) kohta, kus rahvuslikult õppida, mida tähendab olla eestlane võõrsil.
TÕNU NAELAPEA