Õrritaja
Meelejahutus | 17 Apr 2020  | Vabarna VolliEWR
Jah, mina olen selline juba lapsepõlvest saadik. Kogemustega
abielumehena on mul mõistust küllalt, et temakese seisukohti austan ja
ei torgi. Jätan ta tavaliselt rahule. Saan jubagi kogemata öeldud
tõttu kurja pilgu osaliseks, on’s seda tarvis, et meelega öelduga
hullemat saada. No tänks.

Aga kevadeti eriti olen ma mujal paras nokkija. Sobivalt peamiselt
mitte inimesi narritades, vaid hoopis linde. Vaat, olen vist sellest
kunagi varem kirjutanud, ei mäleta, vana pää, aga vanalell õpetas
mulle linnukeeli. Õigemini, kuidas nende laulu järele teha. Kuna
muusika on osa minu kevadest. Vanal gramofonil mängin ikke Claude
Debussy „Printemps: Suite Symphonique’i”, vahel ka Vivaldi Kevadet,
isegi kui see on kahjuks ära leierdatult tuttav. Aga linnulaul on
siiski see mis aasta-aega ühele nässile määrab.

Meil on igal kevadel kardinal, mitte katelokiliiklane vaid ilus punane
lind, aias kaasat otsimas. Mõned linnud on nigu minagi – eluks ajaks
on isane emase kamandada. Teised on aga kasanoovad, kevadeti jälle uut
otsides. Kui juba looduse reegel, nautigu sulelised seda võimalust.
Ma’p tia kaua kardinalid elavad, vaevalt et ma kõik need aastakümned
siin olen üht ja sama tsirku kiusanud. Kuid teen tema armuhüüule
vastates oma arust päris kenasti vastu. Kohe kahekõne, vahel on nii,
et lendab lähemalegi. Vahest see väljendus läti keeles putna galva või
linnuaju, noh pea ikke, peab paika. Kuid see on halvustav, peaks
viisakam olema.

Oravaid oskan puu otsa ronima panna, keelt vastu põske naksutades,
nende häiresignaali edukalt järele tehes. No küll vudivad hirmus need
karvased rotid. Kuid mis ainult neist lindudest ja loomadest. Oskan
otut matkides ka inimesi viisakalt õrritada. Ebaviisakalt ei tohi,
keerab teine veel su kulmu rulli. Kuid õige, ei saakski, praegu tuleb
ju vakamaa kauguses olla teisest surelikust.

Mina teen seda nii, et pärin rumalasti, kas aiatööd tehtud, kas
abikaasa on rahul. Kui jaatav vastus, kutsun kohe enese poole kõplama,
umbrohtu kitkuma, sügislehti riisuma. Vaadatakse üllatanult otsa.
Naabrid on ammu mu tempudega harjunud, kuid kui võhivõõrast nii
kõnetad, ei tea too mida teha. See, muideks, on nipp mida samuti
vanalellelt õpitud. Võroliku huumoriga meeldis tal suveti linlasi
narrida harimata maamatsi mängides, kuigi ta oli targemaid mehi keda
ma iial olen tundnud. Maarahvatarkus põle ainus intelligentsi määraja.

Temakesele seletan sellist tegevust nii, et see pole ju pahatahtlik.
Aga olen tolle vale kromosoomiga sündinud, ei saa teisiti. See on nigu
osa kuulumisest vanameeste kilda, et lõõpida, aasida ja õrritada. Eks
ju? Naer on terviseks.

 
Meelejahutus