Tupay tõdeb, et pandeemia alguses oligi koroonapiirangute kehtestamisega kiire, seejuures ei osatud olukorda ka hinnata, mis oli üheks põhjuseks, et välja kuulutada eriolukord.
"Meie põhiseaduse kohaselt oli see võimalik ja polnud ajaliselt piiratud. Sellega läksid paljud volitused valitsusele, neid on ka kasutatud," ütleb Tupay. "Praegu on hädaolukord, et reageerida kiiresti. Selleks on oma põhjused – otsused, mida on vaja vastu võtta kiiresti, teeb valitsus, et ei peaks sageli pikaks venivat parlamentaarset debatti pidama."
Tupay ei pea seda aga pikas plaanis kohaseks, sest parlamendi on valinud rahvas, mistõttu peaks riigikogu rahvast ka esindama.
"Seaduseandja peaks olema olulistes küsimustes alati kaasatud, eriti kui me räägime põhiõiguste piiramisest. Selliste otsuste puhul pole Eestis ette nähtud, et kui valitsus teeb otsuse, siis peab teatud aja pärast selle üle kinnitama riigikogu, nagu osades riikides on," juhib Tupay Eesti korraldusele tähelepanu.
Nõnda on valitsusel käes laiad volitused uute teadmiste valguses kiiresti uusi piiranguid kehtestada ja regulatsioone koostada, seejuures kohustust otsustele tähtaegu seada või riigikogule neid tagantjärele üle vaadata või seadustada ei laiene.
"Need oleksid võimalused, et riigikogu kui rahva esindaja oleks paremini kaasatud ja tekiks laiem ühiskondlik arutelu nende piirangute sisu üle, mitte üksnes rahvaendajate tasandil, vaid rahva seas tervikuna," ütleb Tupay.
"Riigikogu puhul on kahjuks täheldada nende passiivsust ja valitsuse kui ainsa riiki esindava kogu tegutsemist ja otsustamist. Ka avalik arutelu jääb mõneti tagaplaanile, inimesed ei pruugi teadagi, mida otsustatakse – see teadmine tekib alles siis, kui need otsused tulevad. Tuleb pressikonverents, midagi teatatakse Facebooki teel, lõpuks alles tagantjärele tuleb õigusakt. See tekitab inimestes palju ebaselgusi ja kõhklusi," põhjendab Tupay.
Ent tema silmis ei piirdu parlamendi passiivsus üksnes koroonapiirangute üle otsustusõiguse äraandmisega. Ka riigieelarveprotsessi juhib tema sõnul pigem valitsus kui riigikogu, mis lõpuks riigieelarve lihtsalt formaalselt ära kinnitab.
"Riigieelarve eest vastutamine on riigikogu üks olulisematest funktsioonidest - mida riigieelarvega kokku lepitakse, miline see välja näeb. See on olnud juba pikaajaline arutelu, kuidas riigikogu on ise omaenda kinnitatud seadusemuudatustega oma õigused suuresti valitsusele ära andnud," tõdeb Tupay.
Ka presidendivalimised on kujunenud vildakaks, mis taas tõstatab küsimuse riigikogu rollist.
"Põhiseadust muutmata oleks võimalik need probleemid ära lahendada, sisuliselt olid need ebamäärasused teada juba enne möödunud presidendivalimisi, aga mitte ühelgi hetkel ei võtnud riigikogu siiski ette neid probleeme kas ära hoida või ära lahendada viimase viie aasta jooksul," on Tupay kriitiline. "Riigikogu tahtmatusel milleski kokku leppida on selged tagajärjed, sellega on kahtlemata nõrgestatud presidendi positsiooni, valimiskorda, ka inimeste usaldust riigiinstitutsiooni toimimise suhtes."
Tema hinnangul väärib laiemat diskussiooni, millised on parlamendi hoovad ühiskonnaelu korraldamisel.
"Riigikogu roll ja tema pädevused väärivad oluliselt enam tähelepanu, kui nad seni on saanud. Olulist rolli mängib ka riigikogu enda soov, sest riigikogu on seaduseandja. Riigikogulased peaksid siin ise üles näitama soovi ja tahtmist astuda samm lähemale sellele, mis on reaalne otsustamine ja valitsemine," leiab õigusteadlane.
"Meil tõepoolest on tekkinud olukord, kus riigikogu on väga paljudes protsessides jäänud kõrvaltvaataja rolli, mis ei ole tegelikult ju sugugi õige," möönab Põlluaas. "Aastate jooksuil välja kujunenud, et riigikogust on üha enam kujunenud kummitempel, mis ei ole normaalne."
Koroonapiirangutest rääkides leiab Põlluaas, et valitsusele on antud üsna laialdased volitused.
"Aga kõik piirangud, mis ühiskonda väga suurel määral puudutavad, võiksid käia nende kehestamisel või mittekehtestamisel ikka koostöös riigikoguga. Paraku seda me ei näe," ütleb Põlluaas.
"See puudutab otseselt ka riigieelarvet, milles kaasarääkimisel riigikogul enam erilist kaalu ei ole. Selle koostab valitsus, juba kevadel hakatakse sellega pihta ja põhimõtteliselt peaks riigikogu olema sellesse kaasatud algusest peale, aga ometi jõuab see riigikogu menetlusse alles sügisel. Praktiliselt kaasarääkimise võimalused puuduvad," tõdeb Põlluaas.
Ta lisab, et riigieelarve on väga keeruline dokument.
"See on tohutult keeruline, tohutult paks, aga riigikogule muudatuste või ettepanekute tegemiseks antud aeg on niivõrd lühike, et sisuliselt ei ole seda võimalik enam kuigi palju muuta. See on oma ülesehituses nii keeruliseks muutunud, et ilma raamatupidamisliku hariduseta on äärmiselt keeruline sellest aru saada. Täna on see täiesti läbipaistmatu, kuhu mingid summad lähevad, selgus puudub, arusaadav on ainult tuhandetesse ulatuvad summad, aga miljonitesse ulatuvad summad on täiesti läbipastmatud. Tegelikult oleme näinud, et neid ettepanekuid, mis on opositsiooni poolt tulnud, neid koalitsioon kõigele lisaks ei arvesta ka veel," resümeerib Põlluaas.
EKRE kuulus veel aasta alguseni ise valitsusse ning Põlluaas juhtis koalitsiooni kuuluva saadikuna riigikogu. Siis oli võimalus riigikogu rolli valitsuse otsuste kõrval suurendada. Kas nad tegid selleks midagi?
Kas EKRE algatas selleks mingeid seadusemuudatusi, et riigikogu rolli suurendada?
"Kahjuks ei jõudnud seadusemuudatusteni, nii kaugele ei jõudnud. Aga hoidsime seda teemat üleval ikkagi kogu aeg," rõhutab Põlluaas.
Praegugi koalitsiooni kuuluva Keskerakonna fraktsiooni juht Jaanus Karilaid kriitikaga ei nõustu.
"Ei ole riigikogu siin passiivne olnud," pareerib Karilaid.
"Koroonapiirangute probleem ei tulene seadusandlusest. Õiguslik baas, millega peaks riigikogu tegelema, on täiesti okei ja olemas. Aktuaalsed küsimused ja avalikku kriitikat pälvinud probleemid on puhtalt praktilist laadi, ehk täitev-korraldava võimu pädevuses, seega valitsuse võimkonnas. Parlamentaarne kontroll valitsuse tegevuse üle toimib endiselt ja jätkub ka algaval sügisistungjärgul," leiab Karilaid.
https://www.err.ee/1608320267/...