Kuulukse, et on tulemas eesti tõsielufilmide festival. Siinpool on korraldajaks Tartu Instituut ja tegevjuhiks Maimu Mölder. Eestist tuleb filmidega ja peab selgitavad loengud Olev Remsu.
Kes see mees on?
Taolistele küsimustele vastuse leidmiseks on kasulik raamatukogudest teavet otsida. Toronto Northern District'i raamatukogus on eesti osakonnas neli Olev Remsu raamatut. Mõnel küljes ohtra lugemise jäljed, teised paistavad hoopis süütukesed.
Need raamatud on:
• ARMASTUSEGA OXFORDI (223 lk, Eesti Raamat 1991)
• KUIDAS RIKKUDA PIIRI (236 lk, Virgela 1997)
• HAAPSALU TRAGÖÖDIA (367 lk, Virgela 1998)
• UNGERN-STERNBERG — SÕJAJUMAL I ja II (400 ja 349 lk, Virgela 1999).
Filmihuvilistele annab mehest enam informatsiooni alljärgnev intervjuu.
Hr. Olev Remsu, palun kirjeldage oma haridusteed ja loomeelu.
Olen 11 aastat (1955 — 1966) õppinud Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mis toona kandis küll nime A. H. Tammsaare nim Tartu 1. Keskkool, kuid kus igal sammul rõhutati kooli auväärsust ja kuulsaid vilistlasi. Enne 1940. aastat tuli meie koolist kolm riigivanemat, pooled ministrid ja umbes veerand parlamendisaadikuist. Ainuüksi minu koolisõpradest on uues Eestis kaks ministrit ja viis Riigikogu liiget, nõnda et asi läheb sama rada, mis vanasti. Kahjuks on meie koolist tulnud ka hulgaliselt nõukogude kommunistlikke ametnikke. 1966 astusin Tartu Ülikooli, lõpetasin ajakirjanduse eriala ning edasi viis minu tee Moskvasse Filmiinstituuti, mille lõpetasin stsenaristina.
Olen oma „Moskva-mälestustes“ võrrelnud Tartu ja Moskva kõrgkoole ja ehkki paljud ei taha seda uskuda, oli Moskva kool tunduvalt demokraatlikum. Seal ei olnud lömitamist ning pooleteise kilomeetri kaugusel Kremlist räägiti Brezhnevi ajal väga dissidentlikku juttu. Minu maestroks oli Oscari-laureaat Valentin Tshernõhh, koolis andsid tunde veel teisedki Oscari-preemia pälvinud — Nikita Mihhalkov ja Sergei Bondartshuk. Kindlasti on tuttavad ka Andrei Tarkovski, Aleksandr Mitta ja teiste nimed. Kooli ühiselamus elas mitmevärviline rahvusvaheline seltskond, mis arvestades Nõukogude Liidus juureldud isolatsionismi, oli päris erandlik olukord.
Räägitakse, et olite kuni Eesti taasiseseisvumiseni piisavalt boheemse eluviisiga ja siis tegite kannapöörde. Miks ja kuidas?
Boheemlus oli varjupaik, oli põgenemine reaalsusest. Pärast taasiseseisvumist polnud vaja enam põgeneda, võis tõele näkku vaadata.
Olete tuntud kirjanikuna, tõsielufilmide stsenaristina, ajakirjanikuna, filmikriitiku ja ülikooli õppejõuna. Kas midagi jäi nimetamata? Kuis üks mees nii palju jõuab?
Tunnen tõesti, et vahel kisun ennast lõhki. Ehk elaksin ma tõesti ainult kirjaniku-stsenaristina, kuid need ametid lihtsalt ei toida. Nii tulebki pidada loenguid ja kirjutada artikleid. Aga kuidas sa räägid ja kirjutad filmindusest, kui ei ole ise asjaga seestpoolt tuttav. Nõnda olengi teinud dokumentaalfilme ka rezhissöörina.
Kõrvalseisja mõistab, et mängufilm vajab detailset käsikirja. Tõsielufilm tundub nagu rohkem improvisatsioonina. Ei kujuta ette, et männipuust ehk luigest filmi tehes saaksime eriti käsikirjale toetuda? On's see rumal küsimus?
See on väga hea küsimus ning nimelt sellest kõik algab. Esimene seisukoht on — film (nii mängu- kui dokumentaalfilm) on valmis enne, kui kaamera käima pannakse. Ent nii on see ainult ideaaljuhul, tegelikkuses on tõesti tegemist improvisatsiooniga, eriti dokumentaalfilmi puhul. Väga palju oleneb sellest, kellele stsenaarium on tehtud — kas iseendale või filmi finantseerivale asutusele. Võib öelda vaid seda — kindla stsenaariumi puhul on filmi luhtamineku tõenäosus tunduvalt väiksem kui improvisatsiooni puhul. Seega ma mõistan finantseerivaid asutusi, kes nõuavad täpset stsenaariumi, kuid eriti raudselt ei kontrolli, kas sellest ka kinni peetakse. Finantseerivaid asutusi on tänases Eestis peamiselt neli — Eesti Filmikunsti Sihtasutus, Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Eesti Televisioon, ent lõppude lõpuks võib iga asutus ja inimene tellida endale filmi professionaalselt tegijalt ja selle ka kinni maksta.
Ajakirjandusest loetu põhjal on Eesti tänane filmielu üsnagi kaootiline ja mitte just lihtne. Kuidas tunneb end inimene, kes elab Eesti filmimaailmas?
Nagu demokraatlikus ühiskonnas kombeks, nii on ka Eesti filmielus mitu tsentrumit, mis tihti konkureerivad omavahel, mõnikord ajavad asju ka koos. Lisaks ülalnimetatuile veel Eesti Kinoliit. Eestis on praegu umbes 25 tegutsevat proffstuudiot, mõned neist küll väga pisikesed. Ent Nõukogude ajal oli vaid kaks — „Tallinnfilm“ ja Eesti Telefilm ning neid mõlemaid suunati ühes punktist — EKP Keskkomiteest.
Tõesti, enamusel filmiinimestel ei ole kindlust homse päeva ees, ei tea ju, kas õnnestub uue projekti jaoks raha hankida või mitte. Ent päris tipud elavad rahulikult ja kenasti.
Kuidas suhtub perekond loomeinimese rabelemisse ja ka pidevalt kodust eemalolemisse?
Ma tahan tänada oma abikaasat Küllit ning poegi Otti ja Reinu mõistva suhtumise eest. Kolmas poeg, Olle Risto on alles kolmene ja tema ütleb oma arvamuse kunagi hiljem.
Hiljuti olite zhüriiliikmena meie hõimude hantide (ostjakid) ja manside (vogulid) dokumentaalfilmide festivalil. Meie siin, Torontos, teame neist hõimurahvastest suhteliselt vähe. Palun kirjeldage nende rahvaste olukorda tänasel Venemaal ja jagage ka festivalimuljeid.
Mulle kõige üllatavam on fakt, et regiooniti on võimude suhtumine erinev. Mari- ja Udmurdimaal on see päris shovinistlik, kuid hantide-manside maal põlisrahvast aktsepteeriv. Mullu olin veel komide juures, ka komide olukord on enam-vähem normaalne. Üsna palju sõltub kohalikust kubernerist, hantide manside juurde on sattunud haritud inimene, selle poolest on neil vedanud.
Festival oli võimas, naftarikkas piirkonnas ei koonerdata, aga täielik tohuvabohu. Ma arvan, et umbes sajast üritusest toimus vaid kaks-kolm sellel ajal ja kohal, mis oli märgitud trükitud kavasse. Rahvast jooksutati siia-sinna, aga lõppkokkuvõttes olid kõik rahul, kuna sai palju nalja. Andsin seal ka meistriklassi tunde stsenaristikas ja mul oli kuulajaid umbes kümnest riigist.
Mida teate „vaigust lõhnavast“ Kanadast ja meie rahvakillust siin?
Kunagi nooruses pidasin suurlinnade elanike arvu edetabelit ning Montreali ja Toronto rebimises olin mina alati Toronto poolt. Kui ma elasin Moskvas, siis võrdlesin end tihti Toronto eestlastega, kuigi teadsin nende elust vähe.
Olen jah lugenud üsna palju reisikirju Kanada kohta, ent ainult kord Kanada kohal viibinud, nimelt 1999. aastal Los Angeles-London lennukis.
Teist saab meie festivali ESTDOCS (25.—30. september) kandetala. Mida loodate sellest festivalist?
On kaks võimalust tutvuda mõne riigi/piirkonna eluga — minna kohale või vaadata dokumentaalfilme. Viimased esitavad kvintessentsi, on nagu piisakeseks, milles peegeldub ookean. Kes see jõuab igale poole minna? Ja kui lähed kohale, ei tea hästi, mida vaadata. Ma arvan, et meie kava tutvustab Eestit ka neile Kanada eestlastele, kes on Eestis mitu korda käinud.
Festivalil linastuvad ka Toronto eestlaste tehtud filmid. Mida teate eesti filmidest ja filmiinimestest Läänes?
Üsna vähe.
Oleme teadlikud, et Torontost sõidate New Yorki. Need kaks linna on piisavalt erinevad. Teame ka, et ekstreemid Teile meeldivad. Olgu siis viimaseks küsimuseks niisugune: kas see reis võib teha korrektiive Teie tulevastes loomekavades?
Ma ei ole kummaski linnas käinud, ja mõlemast olen ma unistanud. Ja nüüd täitub kaks unistust korraga! Tänan ette.
Südamlik tänu.