Nädala portree Tarmo Heyduck
Torontost sadakond kilomeetrit Niagara poole, väikelinnas Jordanis, elab mees, kelle kutse- ja huvialased harrastused on jätnud meie kultuuriellu niivõrd nähtava jälje, et tekib vajadus teda lühivestluse kaudu lugejale tutvustada.
Palun räägi kõigepealt oma päritolust ja seosest eestlusega nii Torontos kui ka mujal.
Olen sündinud 1950. aastal Rootsis, kust laev nimega Gripsholm tõi varsti meie pere Kanadasse. Esialgu Torontosse, kuid mõni aasta hiljem sai meie elukohaks Belleville. Igal suvel saatsid vanemad mu koos noorema venna ja õega Jõekääru laste suvekodusse. Seal sõlmisin hulga sõprusi, mis on püsinud tänaseni. Jõekäärul valitsev tugev eesti vaim imbus minusse sügavalt, hiljem tegutsesin seal kasvataja, ujumisõpetaja ja vetelpäästjana.
Toronto ülikoolis õppisin inglise keelt ja kirjandust ning ajalugu. Olen üks esimestest, kes asus Tartu College’isse elama. Õppetöö kõrval täitsin seal ka kojamehe ja öövahi ülesandeid. Akadeemiliselt kuulun korp! Vironiasse.
Kas tohib küsida, kust pärineb su võõrapärane perekonnanimi?
See küsimus on ka mulle endale huvi pakkunud. Vist Ungarist. Kui kaugele need juured ulatuvad, pole mulle teada. Igatahes olen päris harilik eesti mees. Mu Eesti-poolsed sugulased on seda nimevormi mugandanud, mul on seal isegi nimekaim Tarmo Heiduk.
Kuidas kulges su haridustee ja kutsetegevus?
Võimalik, et töö kasvatajana Jõekäärul süstis minusse õpetajapisiku. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle õpetajana ühes St. Catharines’i keskkoolis. Tegelesin rohkem kirjanduse kui keele õpetamisega, loomingulisus on mind alati huvitanud. Kummaline, aga 1970. aastate algupoolel oli vaja eriluba ühe kursuse õpetamiseks, mis käsitles põhjalikumalt Kanada kirjandust ja identiteeti.
Umbes samal ajal hakati rohkem tähelepanu pühendama õpiraskustega õpilaste juhendamisele. Tegin läbi vastavad erihariduslikud kursused ja tegutsesin edukalt selles sektoris. Mind kutsuti õpperajooni peakontorisse, kus tegelesin peamiselt eriharidusprogrammidega. 1983. aastal omandasin magistrikraadi õppekavade kujundamise alal. Armastus kirjanduse vastu jäi ikka peamiseks. 2000. aastal tegin koolmeistritööle lõpu.
Mäletatavasti olid kunagi rahvusvahelise Karavani ajal Tallinna paviljoni linnapea.
See oli 1973. aastal, mulle väga pingeline aeg: just ülikooli lõpetamas ja tegelemas uue töökohaga St. Catharines’is, Eesti Maja pidevalt kihinat ja elevust täis. Aga noorel mehel jätkus energiat ja tegevus oli huvipakkuv. Olen ka Metsaülikoolis osalenud. Väga hariv tegevus, rääkimata huvitavatest inimestest, keda seal võib kohata.
Kuidas tulid mõttele hakata tõlketööga kätt proovima?
Noh, eluaeg keele ja kirjandusega tegelenud inimesele on see ju huvitav väljakutse. Ja vajadus selleks oli olemas. Nooremal põlvkonnal läheb eestikeelse kirjanduse lugemine vaevaliselt ja ses mõttes võin ma juba omaealisi ja ennastki nooremate hulka lugeda. Tõlkimishuvi oli tugev. Kui mu näppu sattus Lauri Vahtre „Absurdi impeerium“, olin sellest vaimustatud. Soovisin väga selle üle eesti soost tuttavatega mõtteid vahetada, kuid ülalmainitud põhjusel olid väga vähesed neist seda lugenud. Tänu Markus Hessi õhutamisele võtsin kätte ja hakkasin tõlkima. Esiotsa pooleldi naljaviluks, kuid süües kasvab isu. Aastal 2010 saigi see raamat ingliskeelses tõlkes välja antud.
„Elukanga karmide mustrite“ tõlkimine on Eesti Õppetöö Keskuse projekt, seal sai innustajaks Jaan Meri. Nüüd oleme sellegagi ühel pool, „Fabric of Life Defiled“ on Uno Ramatu kujunduses kaante vahel. Jääb vaid oodata, kas ja kui palju lugemishuvilisi leidub. Seda võib lugeda kirjandusliku kvarteti ühispingutuseks – Toomas Sepa teadmistest kirjastamise valdkonnas oli palju abi.
Mida pead tõlkimise juures kõige olulisemaks?
Eks ikka seda, et autori sõnum oleks võimalikult ehtsalt ja tõetruult edastatud. Et teadlik lugeja ei tarvitseks ühtki lauset või väljendit parema arusaamise huvides originaalkeelde tagasi tõlkida. Ideaalne oleks, kui mõlema keele valdajale ei teeks üldse vahet, kumba versiooni ta loeb.
Milliseid raskusi tuli sul tõlketöös ületada?
Neid jätkus. Olen ju selles valdkonnas iseõppija. Tõlkimisel on omad reeglid, millega ma ei ole tuttav. Suurimat raskust valmistasid mulle eesti rahvapärased väljendid ja kõnekäänud, mida tuleb inglise keeles väljendada hoopis erinevalt või mis ei lase end üldse tõlkida. Nii mõnigi mõiste tuli jätta originaalkeelseks ja anda sulgudes seletus. Võlgnen suurt tänu Tiina Etsile professionaalsete näpunäidete ja mõningate konaruste silumise eest.
Viimane küsimus: kas söandad veel millegagi katsetada või oled end „tühjaks tõlkinud“?
Seda küsi mult homme, või veel parem – ülehomme.
Küsis Eerik Purje