Mustamarjamassin
Meelejahutus | 20 Oct 2011  | Kargu KarlaEesti Elu
No ütelge teie mis te tahate, aga minu arusaamist mööda on need maailma asjad ikke nii sassis ja segi, et seda pundart ei aruta keski enam lahti. Ei aita muu kui puhu Sass Suurele uueste eluvaim sisse. Tema elas enne Kristust ja oli Maketooniamaa kuningas. Kui keski ei mõist Kordioni sõlme lahti teha, siis tema virutas mõegateraga, kohe oli pael pooleks ja sõlmest enam kasu ei miskit.

Aga mina sündisin Kristusest ulga iljem ega oska seda Maketooniat kloobuse pealt ülessegi otsida. Mõeka mul kah ei ole ja nii ma siin pusin selle sõlme kallal oma tömpide töömehe näppudega, ei saa ega saa lahti.

Asi on selles, et nüütsel ajal tehasse neid uusi massinid nii palju juurde, et inimesed ei mõista nendega ümbre käia. Nigu üks uus kätset välja tuleb ja selle käsitamise selgeks saad, on petsalistid uue ja parema teind ja vana on opsoliit, pole teisega muud teha kui mine viska järve veeres lutsu. Aga ilma nende massinateta nad kah kudagi läbi ei saa. Vanaste mindi metsa musti marju korjama vai linnulaulu kuulama, nüid poetasse põõsa varju pläkkperriga sõbrale sõnumit saatma. Vat see pläkkperri ongi eesti keeli mustamarjamassin.

Noh, ilda aegu juhtus nisuke lugu, et pläkkperrile oli miski viirus vai paeluss sisse läind nigu minu ajal inimesega juhtus, et lendva lõi läbi, ja kohe jäi terve elu seisma. Seitungid ja televiisur olid kisa täis, et meidsor tisaaster, Juku ei saa enam Juulile oma õrnemaid tundmusi edasi anda. Mina sosistasin oma noorepõlve tundmused Katale kõrva sisse, aga see moodus on kah ammu opsoliit. Kui seda pläkkperriga teha ei saa, siis pole muud, kui sure armuvalu kätte ära.

Minul on oopis tõsisemad mured, aga nendest ei ooli keski. Ma pole nädal aega eesti lehte saand ja sõpradega on sama lugu. Leht on trükitud ja kõigile õigel ajal välja saadetud kah, aga perale ei jõua. Kanada post on nii jõuetuks jäänd, et nädaliga päeva tööd tehtud ei saa, aga mine sa katsu kompleinida. Postivalitsus on õlakehituse nii ästi ära õppind, et kuulab su juttu nigu kärpse pirinat.

Postiljonid saavad pea sama palka mis ministrid, aga ikke aina treigivad ja tahavad rohkem saada, aga mille eest, seda ma küll ei tea. Vanaste oli meil külas kõige parem sidepidamine. Kui oli vaja naabritele sõna saata, et tulgu sõnnikuveo talgudele vai vanaema matusele, pold posti ega telehvoni tarvis. Karjapoiss lippas lõunevahel kõik talud läbi ja kellelgi ei jäänd sõnum saamata. Nüid on nii, et kui sul pläkkperrit pole, jääb kadunukene maa peale.

Äkki peaks eesti seitungit kah akkama pläkkperriga tegema. Selle viirus raviti ruttu välja, aga postiameti puuslakk on krooniline, see on ja jääb.

 
Meelejahutus