Mulle jutustati valimisjaoskonnas lugu, mis pani mõtlema...sügavalt...
Lugu käib siis ühest vanemast naisterahvast, kes elab üksi. Mees suri tal aastaid tagasi ära.
Eriti heal järjel pole nad kunagi olnud, hoolimata oma töökusest. Kolhoosi ajal töötas see naine vahepeal suisa traktoristina, mis räägib selget keelt sellest, et kui midagi vaja teha on, siis "risti ette ei lööda"... vaid tehakse, mis tarvis. Kui mees suri, siis olevat naisele jäänud majja katkised pliidid ja ahjud. Meistri kutsumiseks raha ei jagunud, seega....võttis ise pliidi ja ahju lahti, ning remontis ära. Nii hästi/halvasti, kui siis vähegi oskas.
Praegu tuli see naisterahvas valimiskomisjoni....Keskerakonna poolt määratuna.
Pensionär...kui oma pensioni kätte saab ja arved ära maksab (elekter, televiisor), siis pidi elamise jaoks jääma järgi 200.-€. Selle rahaga suudab ta veel väikestviisi maja remontida. Noh...ostab mingi 5-6 lauda kuus, vms.
Üle tee kasvavat tal riigimets, kus ta siis käib endale küttepuid tegemas. Sealt oli paar aastat tagasi tehtud liinipuhastus, või trassiraie, kus oli käsivarre jämuseid puid maha võetud ja siis sinna ka jäetud. Käib käsikäruga ja käsisaega...iga päev 3-4 kärutäit. Eelmise talvega oli endale koju toonud 40 ruumimeetrit ja arvas, et sealt metsast jagub talle elupäevade lõpuni. Kuid...kokkuhoidliku inimesena ta väga puudega ei larista ja vallamajas istudes oli tuba pidanud palavaks, öeldes, et talvel tal kodus üle 5-6 kraadi küll ei ole. Vana maja...
Vallast ta pole abi küsinud. Mitte millegi jaoks. Uhkus ei luba ilmselt. Tööd ta ei karda ja pole kunagi kartnudki. Kuna ilmaelust eriti ei tea ka, siis on ta "Keskerakonna" valija. Lubatakse ju "Õiglast Riiki Kõigile"
Selline....väike looke, siis eestlase uhkusest ja töökusest.