Marcus Kolga ja GULAG 113
Kultuur | 07 Oct 2005  | Aarne H. VahtraEWR
Filmifestivali estdocs lõppakord tuli Torontost: Gulag 113 on Marcus Kolga film vanaisa kannatusteest II maailmasõja päevil. Film kogus festivalil näidatutest kõige arvukama publiku.

Alljärgnev intervjuu on tehtud vahetult peale esilinastust.


Kui vana mees Sa oled?

Marcus Kolga (MK): Olen 32 aastat vana.

Mida teed ülalpidamise teenimiseks?

MK: Tegelen filmimisega, olen ka graafik-disainer.

estdocs logo on Sinult, soliidne kava on Sinu kujundatud ning see trükiti Sinu poolt leitud sponsorite toel. Nii lülitasid end festivali ettevalmistavate vabatahtlike perre. Miks?

MK: Tunnetan, et tõsielufilmid on haruldased asjad ning pidasin oluliseks sellele festivalile igati kaasa aidata.

Tõsielufilm on omaette kunstiliik. Kuidas selle juurde sattusid?

MK: Olen ajaloohuviline. Leidsin, et minu vanaisa lugu väärib jäädvustamist. Ta on juba 90-aastane ja olnuks ülekohtune, kui ta oma elukogemuse hauda viinuks. Seda filmi teha oli raske, aga kuidagi ka kerge. Ja juhtus nii, et OMNI (TV-jaam Torontos) oli käsikirjast huvitatud ning võttis rahastamise enda kanda.

Inimkond on palju kannatanud. Jeesus Kristus kannatas, iga inimene on kannatanud. Kas on eetiline sõita inimeste kannatustel?

MK: Olen sellele aastaid mõelnud. Inimesed on kannatanud, eestlased on kannatanud, kõik on kannatanud. Tulevik peaks olema puhtam ja selgem. Ja see eeldab kannatuste dokumenteerimist.

Olen Sinu filmist liigutatud. Tubli töö, kuhu edasi?

MK: Jätkan sama teemat. Järgmine film viib Ida Preisimaale. Olen leidnud väga olulist materjali. Nõukogude allveelaevad uputasid tsiviilpõgenike laevu. Hukkusid naised, lapsed, vanurid. Sakslased seda teemat puudutada ei taha, venelased peavad suu kinni. Teema on maha vaikitud. Pean oma kohuseks see ajaloos esinev valge laik inimesteni tuua.

Sa ei karda, et Sulle katusekivi pähe kukub? Juhuslikult?

MK: (naerab) Kardan küll, aga temaatika huvitab mind. Uks on lahti ja ma astun sellest sisse. See tee võib olla libe, aga ma võtan selle riski. Tahan tõtt rääkida. Teised paraku ei räägi.

Räägime nüüd GULAG 113-ga seotud hirmudest ja raskustest. Vanaisa kinnitas arutelul oma hirme. Kirjelda, mida Sina tundsid ja milliste raskustega kokku puutusid.

MK: Oli siin mõlemat — hirmu ja raskusi. Vene ametivõimudega oli tegemist. Oma pärimistele ma ametivõimudelt vastuseid ei saanud. Kohapeal oli asi lihtsam. Leidsin abivalmis ja vastutulelikke inimesi, vahel oli pudel viina või $5, mis probleemid lahendas ja uksed lahti tegi. Suur abi oli mul Eestist värvatud meeskonnast, nemad teadsid, kuidas käituda. Nendega oli mul nii inimlikult kui professionaalselt suurepärane klapp.

Siis — edasi?

MK: Lähen edasi filmiga. Rikkaks ma vast ei saa, aga oma rada tahan kõndida. Tulin just Poolast ja tõin kaasa hindamatut materjali.

Minu elu on olnud rikas sündmustest, selles on minu rikkus. Pean seda normaalseks eluks: tegelen asjadega, mida oluliseks pean.

Suur tänu ja palju jõudu.

 
Kultuur