Leerimälestuspäeva jumalateenistus Vana-Andrese kirikus
Eestlased Kanadas | 13 Mar 2009  | Eerik PurjeEesti Elu
E.E.L.K. Vana-Andrese kogudus elab ja tegutseb juubeliaasta tähe all. Käesoleva aasta 22. mail täitub 60 aastat koguduse asutamisest. Pühapäeval, 8. märtsil toimus juubeliaasta ürituste raames tänujumalateenistus, millest olid palutud osa võtma kõik 1950ndate ja 1960ndate aastate leerilapsed.

Aastakümned on pillutanud endisi leerilapsi igasse ilmakaarde. Paljud on siirdunud elama mujale ja nii mõnedki lahkunud igaviku teedele. Sellest hoolimata valitses nii kõrvalruumis, kus osavõtjaid registreeriti, kui kirikus erakordne elevus. Kohe pärast algussalme saabus harras moment, kus õpetaja kutsus leerilapsed altari juurde, et ühiselt lugeda usutunnistust. Kuigi nende arv ei olnud eriti suur, oli liigutav näha, kuidas eakad „tüdrukud ja poisid“ langetasid altari ees pea ja pärast õpetaja poolt piiblisalmiga õnnistamist sammusid taas oma kohtadele.

Õpetaja Kalle Kadakas meenutas oma jutluses koguduse algaastaid ja oma kiriku ostmist ning esimest vaimulikku õpetaja Otmar Pellot, kes koos abikaasa Ainoga hulk aastaid juhtis ja korraldas koguduse tegevust. Lisaks kiriklikele teenistustele on koguduse ruumid olnud avatud skautidele ja gaididele, Toronto Eesti Ühispangale, Eesti Seltsile, teatrile, laulukooridele ja teistele ühiskondlikele organisatsioonidele. Endiste leeriõpilaste poole pöördudes võrdles ta inimese elu kõrberännakuga. Kõrbe üksinduses januneb inimhing jumaliku troosti järele ja tunneb kõige kindlamalt Jumala ligiolekut ning kuuleb ta sõnu: „Ära karda, mina aitan Sind!“ Leinalauluga mälestati neid endisi leeriõpilasi, kes juba Looja kutsel lahkunud.

Pärast jumalateenistust koguneti kõrvalruumi kohvilauda, kus oli võimalus vabalt vestelda nii endiste leerikaaslaste kui teiste teenistusest osavõtjatega. Seinu kaunistasid rohked fotomeenutused leeriaastatest. Piltide all leidus nimesid, veel enam aga tühje kohti, mida korraldajad palusid kõigil oma teadmiste ja mäletamiste kohaselt täita. Oli rohkesti uudistamist, nii fotosid kui vastamisi üksteist uurides. Iga endine leerilaps sai kingiks kalendri välis-eesti pühakodade piltidega mitmelt poolt maailmas. Üldine arvamus oli, et mai algul, kui korraldatakse samalaadne teenistus hilisemate aastakümnete leerinoortele, tuleks organiseerivat toimkonda suurendada ja püüda leida võimalikult paljudega isiklik kontakt, et suuremat hulka kokku saada. Seekordne üritus tohiks selleks tiivustust anda.

 
Eestlased Kanadas