See oleks teadagi kõige hirmsam lähenemine tänapäeval – revisionism. Milles leitakse süüdi tänapäeva inimkonda mineviku pattude tõttu, nagu peaks sajandivanuste mineviku tegudele ja moraalile lähenema tänapäevase mõtlemisega. Kurjus pole teadagi kusagile kadunud. Kuid Läänes on tolerantsus selline, et meie vanaisad, vanaemad ei tunneks ära kuidas me talume mõne väikese grupi ekstsesse. Rõhutaks siinkohal Petersoni eelmises raamatus toodud üht elureeglit. Ära ürita maailma jutti seada, kui Su enese tuba pole korras. Lihtne mõte, mõiste. Kuid sellest ei saa need äärmuslased, seda nii vasakult kui paremalt poolt, aru.
Hea näide on Toronto linnavalitsuse nõunike, loe bürokraatide, mittevalitud ametnike soovitus ühe pikema linna tänava, Dundas, nime muuta. Kuna see sai oma nime šoti aadlilt, Lord Melville’ilt, kes Henry Dundasena sündinud. Henry Dundas oli Inglismaa sõjaminister 19-sajandil, toetas prantslaste orjapidamist Kariibi mere saartel. Kanadaga tal otsest seost, kui sellist, ei olnud. Ta oli vaid provintsi esimese leitnant-kuberneri John Graves Simcoe sõber, kes teda austas, nimetades ühe linnatänava tema mimega.
Just selliste teemadega tegeleb Peterson oma värskes teoses. Pärast eelmise raamatu ilmumist sai ta sellise turmtule osaliseks, et ta närvikoostis ütles üles. Lisaks füüsilistele valudele jäi ta opiaatide sõltuvuse ohvriks, seda ravides, huvitavalt Venemaal, ta tervis pole tänaseni taastunud. Kuid vaimselt suudab ta esitada asju konkreetselt, kuidas inimkond võib hetkeseisust pääseda spirituaalselt ja intellektuaalselt.
Siinkirjutaja pole kaua lugenud tänapäeva autorite raamatuid , mis on nii erudiitsed ja harivad. Autori ampluaa on lai. Piiblit tunneb Peterson, julgeks ütelda, paremini kui mõni kirikuõpetaja. Mis ime – ta esimene raamat kannab peakirja Maps of Meaning: The Architecture of Belief. Piiblist on seal palju näiteid – see on ju kristlaste moraalne koodeks. Vasakpoolsete surve alla langemine toimus ainult selle tõttu, et ta vaidles neile vastu. Vaidles vastu, et riik oma jõu ja karistuse ähvardusega tohib käskida inimesi kasutama väikeste gruppide poolt leiutatud pronoome. Mis lisab praegusele kaootilisele olukorrale. Eestlastel on lihtne. Meil on ainult tema või ta.
Peterson pole mitte ainult Toronto Ülikooli professor vaid tal on ka kliinilise psühholoogi praksis. Uues teoses kasutab ta paljusid näiteid patsientidest, kes ei ole suutnud oma eluga praeguses maailmas toime tulla. Kas eelarvamuste või hirmude tõttu, neid põhjuseid on palju. Inimene ei lähe ju naljalt vaimset abi otsima. Ja Peterson suudab abi pakkuda. Ratsionaalselt, mitte emotsionaalselt.
Meie ühiskond, paraku, on juba jäänud sõltuvusse kohe-kohe rahulduse leidmises, siinses keeles tabavalt instant gratification. Kinnituseks vaid see, kuidas Facebookis on inimestel sadu ja tuhandeid „sõpru” ja kange tahtmine saada millegi sinna paneku eest poolehoidu, ehk palgeraamatu keeli „like” saamist. Oleks peaaegu, et ei tohi seal midagi negatiivset ütelda. Pole ju poliitiliselt korrektne, ega nö ametlikult sobiv teisiti. Kuid minevikku tohib sarjata, olevikku muuta.
Elame teadagi ajastul, kus pandeemia möllates majanduslikud vahed inimkonnas suurenevad. Rikkad saavad rikkamaks, vaesed jäävad vaesemaks. Kannatusi on palju. Ei see aga õigusta mõnel grupil eriõigusi nõudmast, kuna nii just rõhutatakse neid vahesid. Ebakindlus on olnud sel sajandil üheks elureegliks, mida Peterson oma laiahaardelise raamatuga katsub leevenda. Soovitades, kuidas positiivsemalt, mitte negatiivust hõlmates suudaks inimkond toime tulla igapäevaste väljakutsetega. Lugejal on raske uskuda, kuidas saab sellele vastu vaielda.
Karta on, et Petersoni kriitikud pole tema raamatut kas lugenud või kui, siis valikuliselt. Ka uskudes sotsiaalmeedias ilmunud hävitavaid arvamusi. Ning need on arvamused, mitte faktid. Kuna Petersoni allikad on ajaloolised tõed, ammendamatud tõed. Piibli tarkustele tugineb Peterson ehk just selle tõttu. Huvitavalt oli ta kunagi ise ateist ja kuulus sotsialistliku partei NDP ridadesse oma sünniprovintsis, Albertas. Vaid haridus muutis ta lähenemist ning suunas ta oma erialale. Mis ometi ju tegeleb psüühikaga. Psühholoogia on ala, mis tegeleb inimese käitumise ja olemusega. Psühholoog püüab inimesi ravida või aidata neil toime tulla oma eluga, lahendada igapäevaseid probleeme ning viia meid pingevaba käitumiseni.
Kuid Petersoni oponendid ei saa sellest aru. Need, kes mõlemaid raamatuid on lugenud, ei saa siis omakorda sugugi aru, miks on selline kisa ja kära autori poole suunatud. Selline kära, mis teiste vaimsete häiretele spetsialiseerunud autori saatis ise närvivapustuseni, stressi ja pingete tõttu sõltuvuseni. Ainult sellepärast, et tema kaine, selge, erudeeritud mõistlik lähenemine polnud kooskõlas mõne huvigrupi maailmavaadetega. Kurb, et inimkond on intellektuaalsusest põgenenud, paljud vaid põlvetõmblevate emotsioonide põhjal suudavad esitada väärseisukohti, mis ei ole millelegi ehitatud. Neid ei saa tihti isegi arvamusteks nimetada.
TÕNU NAELAPEA