Koer päästis 10-aastase tüdruku uppumissurmast, kuid jättis enda elu jääauku Õhtuleht
Eestlased Eestis | 24 Jan 2014  | EWR OnlineEWR
Geidi Raud, Õhtuleht
Katerina armastas Mõmmut väga. (Erakogu)

http://www.ohtuleht.ee/561878/...
Võrumaal Meeliku külas elav pereema Kati koristas tuba tolmuimejaga, kui kuulis läbi müra õuest kostvaid appihüüdeid. Ta tormas majast välja ja võttis otsejoones suuna koduõue tiigi poole ja nägigi jääaugu kõrval oma läbimärga tütart Katerinat (10) ja tema klassiõde Kerlit (10).

Keda tüdrukute kõrval aga polnud, oli just sellel päeval oma kaheksandat sünnikuud tähistanud koer Mares Beatrice'i.

Mares nägi ilmavalgust mullu 22. mail, kui ta oli üks neljateistkümnest landseeride pesakonna liikmest. Nii suur kutsikapere oli Eesti Kennelliidu andmeil Eesit suurim.

"Mul kulus mäest alla jooksmiseks paar minutit, aga selleks ajaks oli laps juba veest väljas ja koer jää alla vajunud," meenutas Kati, et tiigini jõudes olid lapsed õnneks terved, aga koera enam polnud. "Vaatasin küll vee alla ja igale poole, aga ma ei näinud koerakest enam kuskil. Sinna ta jäi."

Mares Beatrice, keda lapsed hellitavalt Mõmmuks hüüdsid, oli lapse päästmiseks oma elu külma jääauku jätnud.

"Minu tütar Katerina ja tema sõbranna Kerli uisutasid kodutiigil ja kutsikas jooksis ka nende seltsis. Ühel hetkel oli aga laps vees," rääkis Kati kolmapäeval perekonda tabanud traagilisest õnnetusest.

Kati sai Kerli jutust aru, et Mõmmu oli Katerina karjeid kuuldes kohe talle jääauku järele tormanud. Edasi möödus kõik kiiresti ja lapsed rohkem õnnetust kirjeldada ei osanud.

Kui Kati tiigini jõudis, oli tütar koera ja sõbranna abiga juba veest väljas.

Landseeri tõuühingu eestvedaja Kristi Vinkeli sõnul tulenes noore koera kiire tegutsemine tõu vetelpääste instinktist.

"Eriti kui oma pereliige appi karjub vees, siis tormab ta mõtlematult ja hoobilt talle järele," selgitas Vinkel.

Vinkel lisas, et landseerid on sündinud vetelpäästjad juba varvaste vahel olevate lestakeste tõttu.

"See on lausa ime, et Kata vett täis imbunud vatipükste ja uiskudega jääaugust välja sai," rääkis Kati, et koer oli nende pere kaitseingel. "Kata klassiõde Kerli oli ka väga tubli, et ta abivalmilt sõbrannale kätt ulatades teda jääaugust välja sikutada aitas."

Kaitseinglist koer võeti perre 1. augustil ja koheselt oli ta ka pereliikmete südames.

"Tõult on ta vetelpäästekoer ja ilmselt instinktist ta sinna jäisesse vette hüppas," arvas ka Kati.

Perekond oli nädalavahetusel koos tiigi peal uisutanud ja seega ei nähtud ohtu selles, et lapsed seal oma peaga liugu lasevad.

"Väga kurb lugu, aga siiski õnnelik õnnetus, sest lapsed jäid terveks," tõdes Kati, kes veel nädalavahetusel koos perega kodutiigil lõbusasti aega veetis. "See oli tegelikult kummaline, sest me olime nädalavahetusel terve perega seal tiigi peal. Kust see auk sinna tekkis, ei oska üldse aimatagi."

Pärast õnnetust kiirustas Kati koos lastega tuppa sooja. "Kerli jooksis pärast uiskude jalast võtmist tuppa veel sokkide peal," meenutas pereema.

Järgmise päeva pärastlõunaks olid lapsed suuremast šokist toibunud. "Eile õhtul nutsime koos terve perega ja mina nutan veel praegugi," ütles Kati kurval toonil. "Väga kurb, mul ei ole sõnu. Väga raske on olla, süda on väga raske."

 
Eestlased Eestis