Igal juhul, ehk panid ka tähele, et ma suvel Toomasele ei kirjutanud? See tuli sellest, et Toomas oli koos oma mamma ja õe Triinaga meil suvel külas. Seega avanes võimalus margiraha teistmoodi kokku hoida.
Paraku ei saanud pakiliste tööülesnnete tõttu ta isa Tõnu kaasa tulla. Et Toomase isa ja minu poja südant leevendada, saatsin talle iga päev lühisõnumi Toomase käekäigu kohta. Hakkasin tagantjärele mõtlema, et ehk oleks lugeja ka huvitatud, milline too Toomas on, kellele kirjutan — vähemalt too kontingent lugejaskonnast, kes toomakirjade margiraha koonerdamist ei kadesta. Seega siis — mitte „Tere Toomas“, vaid „Tere Tõnu“.
Su pere jõudis eile ilusasti kohale. Magasid end välja ja täna tegime matka meie mäe tippu. Toomas oli väga vahva matkaja — mitte üldse see mullune jonnipunn, kes viskas end rajale pikali ja keeldus edasi astumast. Triina oli samuti vahva nagu alati ja mamma sai ka kuidagi hakkama.
Kuna puudus papa karm, kuid õpetav käsi, kasutasin juhust Toomasele selgeks teha paar metsamehe saladust. Kui metsas liikuda, on kuiv saapapaar alati tähtis. Näitasin talle siis, et kõige paremini saab saapaid kuivana hoida, kui igast võimalikust veelombist, ojast ja porimülkast läbi käia — mida rohkem porri või vette astuda, seda kuivemaks saapad lähevad. Nutikas poiss, sai kohe asjast aru ja järgis korralikku metsamehe saabaste kuivana hoidmise tehnikat suure innukusega.
Ole tubli!
Sinu isa
