Palju on räägitud sellest, et teatud väliseesti üritused ja organisatsioonid kaotasid hoogu peale Eesti iseseisvumist. Göteborgi eesti noored aga tunnistavad, et nende kogukond sai sel ajal just uue süsti tänu värskele verele – eesti noortele, kes rändasid Rootsi õppima või töötama. Paljud neist ühinesid kohalike eesti noortega, tuues nad n-ö tagasi eesti keele juurde.
Tänavune Kultuurilaagri pere Koitjärve laululava ees. Ees vas.: Meeri Lepik (GEORGi ehk Göteborgi eestlaste organisatsioonide sekretär), Janne Heinpalu (GEORGi esinaine), Kalev Leesalu, Leena Laks ja Evi Lepik. Taga: Lovisa Reesalu, Urmas Lepik (Kultuurilaagri asutaja ja juht), Kristjan Andersson, Jaanika Andersson (kukil), Ergo Talu, Oliver Andersson ja Matti Lepik (Göteborgi Eesti Segakoori dirigent). Pildilt puuduvad: Maare Tomson Ollin, Üllar Ollin, Heino Ollin, Rein Lepik, Katrin Sepp ja Liisa-Lotte Brasen. Foto: Jaane Elmi
Laagri üks organiseerija ja hing Evi Lepik: „Esimene Kultuurilaager oli 1996. See tekkis peale seda, kui enam ei olnud skautide õppelaagreid Koitjärvel ja Urmasel tekkis tühjus, mida oli vaja täita.“ Evi poeg Urmas Lepik (36) on iga aasta lihavõtte nädalalõpul korraldanud Kultuurilaagrit, olles ise selle 13 aasta jooksul elanud Göteborgis, Tallinnas, hetkel Kopenhaagenis ja varsti jälle Tallinnas.
Osavõtjaid oli tänavu 24: 12 neist Rootsis sündinud, 11 Eestis ja üks Taanis. „Laagris on algusest saadik olnud osavõtjaid, kes on olnud Eestis sündinud. Göteborgis oli väga aktiivne läbikäimine nendega, kes tulid siia kooli või lapsi hoidma. Alguses osalesid mitmed rahvatantsus, praegu tullakse talgutele Koitjärvele, võetakse osa aastapäeva pühitsemistest jne.,“ kirjeldab endine Göteborgi Eesti Kooli juhataja Evi Lepik. „Göteborgis pole kunagi olnud mingi mure, kus sa sündinud oled. Meid on vähe – hoiame kokku! Siia on kogu aeg tulnud Eestist väga toredaid inimesi, kes on tahtnud meiega koos asja edasi ajada. Siin on ka mitmed pered, kus üks pool on Eestis ja teine siin sündinud.“
Mida laagris siis korda saadeti? Hommikud algasid qigong võimlemisega – see on hiina liikumissüsteem, milles kasutatakse liigutusi ja staatilisi asendeid koos hingamise ja meele kontrolliga. Koitjärve on huvitav koht, sest seal loodetakse, et hommikusöögist jääks putru üle. Siis saab sellest pudrusaia küpsetada; muudkui kalla vormi ja lõunasöögikõrvane valmis. Veel küpsetati ehtsat rukkileiba ning juuretise kullakillud jagati kojuviimiseks laagripere vahel ära. Kuna olid ülestõusmispühad, ei puudunud pasha valmistamine, munade värvimine, koksimine ja pidulik õhtusöök.
Üks Kultuurilaagri põhimõtteid on, et noored osavõtjad ise ka pakuks või õpetaks ühisperele midagi. Tänavu pidas loengu tai massazhi teemal seda Eestis ja Tais õppinud Jaane Elmi; 1940-41 aastate rasketest muutustest igapäevaelus Eestis rääkis ühe proua memuaaride põhjal Evi Lepik; Rein Lepiku juhendamisel valmisid puulusikad ja toimus puidu kaunistamine-põletamine. Karge kevadine loodus, väikest viisi käsitööd, sporti, sauna, õhtust laulu – need on lahutamatu osa vist igast eesti laagrist. Ja ükskõik kui lühike või väike see laager ka ei ole, seal sisestatakse olulisi põhimõtteid ja mis peamine, on lõbus. Ega muidu noored tuleks taas...
Göteborgi eestlaste kodulehe leiate võrguaadressil www.georg.nu
(Artikkel ilmus 1. mai trükilehes.)
Iga saun on oma tegijate ja asukoha nägu ning selline näeb välja 1960-ndate alguses ehitatud Koitjärve saun Lääne-Rootsis. Puude tagant kumab Lygnerni järv, kuid rada järveni on veidike liiga pikk, et sinna mugavalt sulpsata.(Karastuseks on aga kohati 50 meetri sügavuseni ulatuv järv ülihea. 18 km pikk järv on südasuvelgi ülikarge.) Nüüd ehitatakse sauna taha rõdu ning süvendatakse oja, mille käärus saun asub. Tulevikus saab siis treppi mööda vette laskuda. Järgmisena saab saunake köetud eeloleval nädalavahetusel, kui toimuvad esimesed tänavused Koitjärve talgud. 1.- 3. maini aga võtavad leili siin laululaagrist osavõtjad - Göteborgi Eesti Segakoori ja Kopenhaageni eesti kooride liikmed, kes teevad koos laulupeoks viimast lihvi.
Lovisa Reesalu (Göteborgi koguduse õpetaja Jaak P. Reesalu tütar), laagrijuht Urmas Lepik ja tema isa Rein Lepik põletusrauaga ähvardamas.
Tehtud-teoksil.
Köögitoimkond: Janne Heinpalu ja Sten.
Evi Lepiku loeng vabas kevadõhus.
Rukkileivategu! Janne kallab rågmjöl'i (rukkijahu), Evi juhendab, Kalev sõtkub.
Urmas valib käsitöömaterjali.
Vaimset laadi hommikuvõimlemine (hiina qigong).
Puudekallistajad Evi, Jaane, Leena ja Meeri. Nii pannakse mahlakuul puudel mahlad jooksma.
Lygnerni järve kaldal.
Sooja! Õde-venda Meeri ja Matti Lepik.
Külaline Hiiumaalt Jaane demonstreerib tai massazhi, mida ta on nii Eestis kui Tais õppinud.
Pidulik lihavõtte õhtusöök.
Heino Ollini sünnipäeva tähistamine. Tema vanaema on gaider Susanna Tomson.
Kolm kanget: Heino Ollin, Matti Lepik, Üllar Ollin.
Kolm graatsiat: Maare Tomson Ollin, Jaane Elmi, Leena Laks.
Lauluõhtu.
Nagu Kotkajärve kaljud, aga lääne-Rootsis, Koitjärvel. Vennad Matti ja Urmas.
Rõõm kevadest ja koosolemisest! Meeri ja Jaane.
KÜLM Lygnern! Kohati 50 m sügav, 18 km pikk järv.
Fotod: Jaane Elmi ja Matti Lepik
Fotod: Jaane Elmi ja Matti Lepik