Kimpus raamatukoi (2)
Meelejahutus | 03 May 2020  | Vabarna VolliEWR
Ütlen ausalt, et ei kujutaks ette seda praegust kartsas olekut temata. Vigisen ja vingun vahel küll, aga ta on nii hea südamega inime, et paremat kaasat minusugusele põikpäisele vigurivändile vist poleks leidnud, otsi kaua tahad. Annab mu üleastumised ja villaviskamised andeks. No mis sa hing veel tahad. Kuid mitte seda, et olen raamatukoi. (Neid meil liigpalju). Nota bene! mitte bibliofiil aga isehakand koguja.

Kui juba tänu avaldada siis vanematele, vanalellele kes panid idanema mu lugemiseisu. Talviti lapsena oli nina alatasa mingi seiklusraamatu vahel. Ning kuna ma kõrgharidust tänu olukordadele ei saanud enesele lubada, siis olen (uhkustades, et sellist sõna tean) autodidakt. Luule ja ilukirjandus on meelelahutuseks. Aga riiulitel on ka ruumi huvidele pühendatud teostele. Milledest olen palju, palju isehakkajana õppinud. Sotsioloogia, ajalugu, majandusteadus, poliitika ja elulood. Varemgi olen kirjutanud, et ma enam raamatupoest midagi ei osta. Stammkunde aga olen raamatukogus, lehest loen mis on hiljuti ilmunud, siis otsin sealt. Olen piisavalt vana, et kannatuse voorus on ammu olemas. No seda võib ka abielu kohta ütleda, aga et mõni kuu oodata, kuni teos saadaval, on ju nuusata. Oh, sorri, seda ju enam ei tohi avalikult teha. Paberilt kannab ju ka üle.

Tatsates oma urkas riiulite ja virnade vahel liigtihti, lugemist otsides, otsustasin et peaks võtma kätte ning olema karm. Julgeid samme astuma, et vähendada seda vaimset varandust. Mine tea mida lähistulevik toob. Ahneid oste jätta teiste sorteerida oleks vale. Olen veendunud, siin pole statistika mängus, et lähen mullatoidule ennem Kertut. Kuna üksi ei tuleks toime. Laste ja Etsi peale lootma ei saa jääda. Kirjasõna neid ei tõmba. Ning nigu varem öeldud Kertu kaaslasteks on ristsõnad ja lollikast.

Ei, pean vähendama määravalt neid aardeid. Sõnaraamatud, teatmeteosed on vajalikud, need jäävad puutumata. Aga paraku luulet ning ilukirjandust on liigpalju. Olid ajad kui dr Aruja kaudu sai raamatuid Maarjamaale saata. Nüüd ei saa. Tuttav, kes töötab vabatahtlikuna Dorpati Kolledži arhiivis teatas, et paguluses ilmunud raamatuid ei soovita enam. Toetasin ju Ortot, EMPd ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi omal ajal, mõnda raamatut ei lõiganud isegi lahti, kuna ei huvitanud. Aga emakeelne raamat on ikke aukohal. Ei soovi vanapaberiks teha nigu seal estonski domis tehti. Ju ma nii siit lehest lugesin.

Mida siis teha? Olen nõus loovutama eestikeelseid teoseid. Kuidas ja kuhu? Kellele? Elu lõpp terendab. Sellist peavalu, et ühe raamatukoi koguga tegeleda, ei soovi kellegile, isegi vaenlasele.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
polüglott04 May 2020 09:45
arno04 May 2020 04:34
Nukker aga karm reaalsus on tulnud Maarjamaale. Minu lapsepõlvekodus polnud hobust, aga oli palju raamatuid, mu endakodus pole tühja seinapinda, selle on hõivanud raamaturiiulid, aga mu enda raamatukogus töötav laps räägib kuidas tema töö juurde vanapaberikonteinerisse tuuakse kärutäite viisi raamatuid, mida minuealiste lahkumise järel siit maailmast nende lapsed korterite remondi käigus üleliigseteks on leidnud olevad ... mu enda raamatukoguhoidjast laps räägib veel kuidas temagi lugejaskonna moodustavad peamiselt pensionärid ja koolilapsed kes laenavad vaid nn kohustusliku kirjanduse nimistus olevaid teoseid. Eestimaal pole kogu tema ajaloo jooksul mitte kunagi ilmunud NII PALJU ja NII HÄID raamatuid kui praegu ... aga KELLE JAOKS ja milline saatus ootab neid tulevikus???

Loe kõiki kommentaare (2)

Meelejahutus