Kiili Vanamuusikaansambel teeb au Eesti riigile
Kultuur | 25 Jul 2008  | Elle PuusaagEWR
Nagu eelmises lehes lubatud, avaldame siinkohal intervjuu Kiili Vanamuusikaansambli juhi Heili Meibaumiga. Kõrvus ikka veel ansambli poolt välja võlutud lihtsa, ent ometi erakordse muusika helid, palusime ansambli juhil rääkida äsjasest kontsertreisist.

Olete koju tagasi jõudnud ja üle ookeani sõidust ehk juba toibunudki. Küllap on ka reisimuljed jõudnud mingil määral settida. Nii olekski minu esimene küsimus – kas peate oma reisi õnnestunuks?

Jah kindlasti. Reis oli väga tore ja igati kordaläinud. See oli ansambli jaoks esimene nii pikk reis nii ajalises kui geograafilises mõttes. Aga kõik laabus päris hästi. Nii reisi praktiline pool alates ajavahega harjumisest kuni kontserdipaikadesse jõudmiseni kui ka kontserdid ise. Olin taas kord üllatunud, kui hästi noored end kokku võtsid ja hoolimata kohati pealetikkuvast väsimusest endast parima püüdsid anda. Ka vastuvõtjate poolt tehtud eeltöö kontsertide reklaami jms osas oli enamasti väga hea.

Teie ansambli tublid liikmed tegid au mitte ainult endale, vaid kogu Eesti riigile oma tagasihoidlikkuse, väärikuse ja muusikalise tasemega. Palun tutvusta neid.

Ansamblis mängib praegu seitse noort. Vanuseline koosseis on meeldivalt kirju ja see annab laval omamoodi armsa visuaalse efekti – eri vanuses noored ühtse eesmärgi nimel tegutsemas. Ja ega kunst ju vanusepiire sea.

Kõige nooremad on ansamblis mu oma lapsed – 9-aastane Marten mängib tsellot ja 13-aastane Kati viiulit. Nemad õpivad pillimängu Nõmme Muusikakoolis. Siis on mõned neiud vanuses 14-15, plokkflöödimängijad Eeva Vahtramäe, Ingrid Kaur ja Birgit Kukk, kes on kõik olnud juba pisikesest peale minu õpilased Kiili Kunstide Koolis. Ning Tiina Mäe, kes mängib viiulit ja jätkab sel aastal muusikaõpinguid G. Otsa nimelises Muusikakoolis. Aga meie kitarrimängija Annika Aas (18) lõpetas sel suvel gümnaasiumi. Kõik ansambliliikmed mängivad ka rütmipille ja laulavad pisut. Selline ansamblikoosseis on praeguseks tegutsenud koos paar aastat. Ega ma mängijaid otse taseme järgi ei vali, esmatähtis on huvi vana (muusika)kunsti vastu. Aga peab tõdema, et kõik on tublid harjutajad ja enamus ansambliliikmeid on saanud auhinnalisi kohti muusikakoolide vahelistel erialakonkurssidel.

Räägi, kus te esinesite. Millised olid esinemistingimused?

Kõigepealt olime USAs. Esinesime Seattle’i raekojas täispika kahepoolse kavaga koos laulja Eve Kopliga. See oli meie reisi algne eesmärk, sest tulime kontserte andma eeskätt Early Music Guild of Seattle kutsel. Saal oli suur ja väga peen, meie noorteansambli eest hoolitseti nagu päris proffide eest. See andis enne kontserti väga hea tunde.

Kanadas oli esimene kontsert Vancouveri eesti luterikirikus. Jäi meelde rahvast täis kirik, soe vastuvõtt. Pühapäeva hommikul (6. juuli) mängisime Eesti baptistikirikus. Sealsed armsad inimesed olid ka meie majutajateks.

Järgmiseks andsime kontserdi Ottawa Ülikooli Tabaret Hall’is. See kontsert toimus ühtlasi EV 90. aastapäeva puhul ja seetõttu moodustas põhilise osa rohkearvulisest publikust diplomaatiline seltskond.

Torontos oli kokku kolm esinemist – 11. juulil Toronto Early Music Center’i poolt korraldatud lõunakontsert Trinity Chapel’is ja sama päeva õhtupoolikul ROMis . Need olid mõlemad väga meeldivad esinemispaigad, eriti hea akustikaga ja kaunisTrinity Chapel, mis sobis hästi kokku meie kavaga. Viimase esinemisena musitseerisime Toronto Eesti baptistikirikus.



Mis on kõige eredam mulje teie reisipaunas?

Olime lummatud looduse ilust – Vancouveri mäed, Niagara kosk. Samuti jäi meelde pidev soe ilm.

Millise hinnangu annaksid professionaalse muusikuna ise oma esinemistele? Kas midagi läks päris viltu ka?

Kontserdid õnnestusid väga hästi. Pea kõikjal tuli mängida ka lisapala. Tegu on ju ikkagi noorte muusikutega ja hoida kontserdi ajal oma loomingulist erksust, säilitada publiku huvi ja tähelepanu tervelt tund või kahepoolse kontserdi puhul veel kauem, see on päris suur töö ja energia panus, mis just sel vajalikul hetkel peab olemas olema. Oli väga ilusaid õnnestumisi, mil peaaegu unustasin, et mängin tegelikult koos õpilastega. Ja loomulikult oli ka apse, mõni häälestuse nüanss või väike unustamine.

Päris viltu ei läinud midagi. Me olime ikka tõsiselt harjutanud enne reisi. Kui nüüd päris aus olla, siis kõige nõrgem sai kahjuks just kõige ilusamas paigas mängitud kontsert ehk Trinity Chapel’is Torontos. Küllap mõjus meilegi Toronto niiske palavus. Kontserdil oli minu jaoks vähe särtsu ning osa muusikadetaile ja võlu läks kaotsi.



Kas kohapealne press teie kontserte ka kuidagi valgustas?

Seattle’i kontserdist kirjutas Philippa Kiraly päris korraliku muusikakriitika, üsna kiitvas toonis. (vt http://gatheringnote.wordpress.... Samuti kajastati meie kontserti Vancouveri Eesti Seltsi veebilehel nii eesti- kui inglisekeelsete järelkajadena (vt. http://www.estonianevents.com/..., oli ka hulgaliselt fotosid. Ja nüüd siis taas Eesti Elu…

Kas selliseid vana muusika ilust ja erakordsusest haaratud noorteansambleid on Eestis veel? Kui sageli ja kus te Eestis esinete? Kas ja kuidas toetab riik teie tegevust?

Eestis tegeleb vanamuusikaga päris mitu toredat noorteansamblit – Tartus Ellerino, Kuressaares on ansambel Rondo, siis veel stuudio Vaikuse Muusika, samuti mängijaid Aruküla, Tabasalu ja Viljandi muusikakoolides.

Meie ansambli eripära on just iseseisvate kontsertide maht. Esineme kirikutes, mõisates, ajaloolistes saalides. Lemmikpaigaks on Tallinna Raekoda. Riik palju ei toeta. Põhiliselt ikka kohalik omavalitsus – Kiili vald. Vahel konkreetsete kontserdiprojektide jaoks oleme Kultuurkapitali kaudu toetust saanud.


Võib arvata, et saite äsjasest kontsertreisist innustust, õhinat ja tuult tiibadesse. Kuhu tiivad teid nüüd edasi kannavad? Millised on tulevikuplaanid? Kas te suvel puhkate ka?

Paar päeva peale reisi andsime kontserdi Hansapäevade raames Tartu Jaani kirikus koos laulja Maria Staakiga. Nüüd puhkame peaaegu suve lõpuni ja tegeleme iseseisva harjutamisega. Aga tulevikuplaane on mitmesuguseid: sügisel peaks olema mõned kontserdid Soomes, ka järgmisel aastal on oodata huvitavaid reise, aga see on osalt veel saladus. Kindlasti tahame jätkata koostööd professionaalsete lauljatega, see on väga inspireeriv.

Aitäh intervjuu eest ja jõudu edaspidiseks!
Ansambli noorim muusik ­ 9-aastane tshellist Marten Meibaum.

Lilled ansambli juhile Heili Meibaumile pärast esinemist Vancouveri luterikirikus.

















Kiili Vanamuusikaansambel pärast kontserti Ottawa Ülikooli Tabaret Hall¹is
9. juulil. Kogu see suur saal oli rahvast tulvil, publikule meeldis kontsert
väga. Kontserdi korraldas Ottawa Eesti Suursaatkond tähistamaks Eesti
Vabariigi 90. aastapäeva.
Foto: Ülle Baum




 
Kultuur