Kevad agulis (7)
Eestlased Eestis | 04 Jun 2005 | Riina KindlamEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
II osa, järg eelnevale.
Matk jätkub Hageri kihelkonna keskuse suunas.
Säilinud on muistne Hageri vennaskonna rookatusega palvemaja, kus meenuvad kõige paremini hajusad mälestuslõngad, milliste põim on sügava poolesajandilise Vene okupatsiooniga mällu sööbinud. Sarnased 50-60 aastatetagused mälestused on meeles ka paljudel pagulus-eestlastel üle maailma.
Puhkehetkeks sobis hästi “kiikuv diivan” põliste vahtrapuudega palistatud palvemaja õuepealsel, milline oli võilillede, nurmenukkude ja meelespeade õites ning toomingate valevuses.
Meenusid poolesajandi vanused lapsepõlve mälestused, kui sõjapõgenikust väikese poisina sai ronitud ja turnitud palvemaja hobuste-lasipuudel ning ka kukutud… Olin seetõttu käeluumurruga 1947. aastal Tallinna keskhaiglas tohterdada ning alati meenub mulle haiglasse isa poolt toodud ülioptimistlik raamatuke. Seega ma õppisin lugema väga varaselt ja minu esimene loetud raamat oli “Jänesepoeg kes luuletas” - autoriks Elar Kuus; tegelik nimi on autoril Elmar Kuusik, kelle Vene okupatsioonireziim represseeris. Tänuga ja austusega mäletan selle raamatukese kirjanikku.
Matka edasine siht on kihelkonna järgmine mõis – Rabivere. Rabivere võiks tähendada soode-rabade vahelist “vaikusesaart”. Tänu algkooli paigutamisega mõisahoonesse, on peahoone säilinud ja restaureeritud. Restitutsioonijärgne omanik pole veel oma plaane avanud ning vanaaegne mõisapark on taastamata. Mõisal oli kaunis park, 3-4 tiiki, viinavabrik, hulgaliselt haritud põllumaad ja metsa.
“Metsiku iluna” lokkavad nüüd kõikjal võililleväljad ja lagunenud viinavabriku korstnapesal ootab kurepoeg oma ema. Näha on vaid mõni üksik pudulojus. Enne talude maha jätmist on sageli ka talumetsad lageraiega “kutuks tehtud”.
Kogu matka ulatuses kuni Raplani oli kõikjal “kuulsusrikka Eesti Üliõpilas Ehitusmaleva (EÜE) loodud” laudalobudikke ja teisi - n.n. komsomoli-rupukaid kui Vene okupatsioonisümboleid. Seesama EÜE peaks nüüd “laupäevakutel” hea tahte avaldusena omal kulul need “saamatud lobudikud” lammutama ja utiliseerima, - sest igaüks peab ise oma rämpsu ära koristama…!
Matkal oli üliarmas märgata jälle kiivitajaid põldudel ja madalate alade mätaste kohal tiirlemas. On ju kullerkuppude ja varsakapjade õiteaeg koos nende kaunite tutiga lindude pesitsemislauluga “kii-viit, kii-viit…”.
Tagasisõitu saadab tahtmatult muistne lauluviis:
“ Kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi;
kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind….”
P.S. Eriti meeldivaks on kujunemas juulikuine Rapla-Järvamaa kirikute muusikaseriaal suurepäraste esinejatega. Seepärast, kui kiriku uksed on valla - astu alati sisse…
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn, 27. mai 2005
Matk jätkub Hageri kihelkonna keskuse suunas.
Säilinud on muistne Hageri vennaskonna rookatusega palvemaja, kus meenuvad kõige paremini hajusad mälestuslõngad, milliste põim on sügava poolesajandilise Vene okupatsiooniga mällu sööbinud. Sarnased 50-60 aastatetagused mälestused on meeles ka paljudel pagulus-eestlastel üle maailma.
Puhkehetkeks sobis hästi “kiikuv diivan” põliste vahtrapuudega palistatud palvemaja õuepealsel, milline oli võilillede, nurmenukkude ja meelespeade õites ning toomingate valevuses.
Meenusid poolesajandi vanused lapsepõlve mälestused, kui sõjapõgenikust väikese poisina sai ronitud ja turnitud palvemaja hobuste-lasipuudel ning ka kukutud… Olin seetõttu käeluumurruga 1947. aastal Tallinna keskhaiglas tohterdada ning alati meenub mulle haiglasse isa poolt toodud ülioptimistlik raamatuke. Seega ma õppisin lugema väga varaselt ja minu esimene loetud raamat oli “Jänesepoeg kes luuletas” - autoriks Elar Kuus; tegelik nimi on autoril Elmar Kuusik, kelle Vene okupatsioonireziim represseeris. Tänuga ja austusega mäletan selle raamatukese kirjanikku.
Matka edasine siht on kihelkonna järgmine mõis – Rabivere. Rabivere võiks tähendada soode-rabade vahelist “vaikusesaart”. Tänu algkooli paigutamisega mõisahoonesse, on peahoone säilinud ja restaureeritud. Restitutsioonijärgne omanik pole veel oma plaane avanud ning vanaaegne mõisapark on taastamata. Mõisal oli kaunis park, 3-4 tiiki, viinavabrik, hulgaliselt haritud põllumaad ja metsa.
“Metsiku iluna” lokkavad nüüd kõikjal võililleväljad ja lagunenud viinavabriku korstnapesal ootab kurepoeg oma ema. Näha on vaid mõni üksik pudulojus. Enne talude maha jätmist on sageli ka talumetsad lageraiega “kutuks tehtud”.
Kogu matka ulatuses kuni Raplani oli kõikjal “kuulsusrikka Eesti Üliõpilas Ehitusmaleva (EÜE) loodud” laudalobudikke ja teisi - n.n. komsomoli-rupukaid kui Vene okupatsioonisümboleid. Seesama EÜE peaks nüüd “laupäevakutel” hea tahte avaldusena omal kulul need “saamatud lobudikud” lammutama ja utiliseerima, - sest igaüks peab ise oma rämpsu ära koristama…!
Matkal oli üliarmas märgata jälle kiivitajaid põldudel ja madalate alade mätaste kohal tiirlemas. On ju kullerkuppude ja varsakapjade õiteaeg koos nende kaunite tutiga lindude pesitsemislauluga “kii-viit, kii-viit…”.
Tagasisõitu saadab tahtmatult muistne lauluviis:
“ Kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind veel kord tagasi;
kas kuuled kuidas kohisevad metsad, - nad kutsuvad sind….”
P.S. Eriti meeldivaks on kujunemas juulikuine Rapla-Järvamaa kirikute muusikaseriaal suurepäraste esinejatega. Seepärast, kui kiriku uksed on valla - astu alati sisse…
Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn, 27. mai 2005
Mälestustereis Harju-Raplamaal 27. mail
Moto: Päevad pole vennad, - ööd ei ole õed…
Ootasin matkailma ja läänetuult. Reede hommikul oli taevas tumehallides pilvedes ja ilm tuuline, - kuid matkaks sobiv. Aias näris kass rohukõrsi, -küllap ennustab võimalikku vihma (?); kuid olgu peale - alustan Tallinn–Nõmmelt jalgrattamatka loodusesse ja võtan kaasa “vähem-rohkem-riietuse”.
Peamine soov, et reis toimuks toomingate õitsemise aegu!
Esmane meeldiv tunne tekkis matkal, kui viibisin põgusalt Saku mõisa tiikidega pargis. Saku mõisas paiknes 1930ndatel aastatel üle-Eesti tunnustatud Saku Majapidamisekool tütarlastele, kus lõpetajatest said väärikad eesti pereemad.
Harjumaal Kiisa läheduses kuulasin ööbikute laksutamist ja käo kukkumist, kes said minu edasisteks matkakaaslasteks; karjamaade-põldude kohal väreles õhk siuru-lõokeste katkematust laulutrillerist. Õunapuud on õitemeres ja toomingate valendamine koos maagilise kevadlõhnaga hurmab meeli. Matk sujus hästi.
Iga aastaga väheneb Harju-Raplamaal haritavate põldude pind ja sellest on ülimalt kahju; päikese, maamulla ja taluinimeste energia jääb rakendamata Eesti arengu hüvanguks. Filosoofiliselt väljendades on Vabariigi valitsused käitunud eesti maarahva suhtes viisil – kolmest valikust:
- “oma asja ajades” ja isikliku rikastumise kaalutlustest lähtudes nii maal kui metsas
- võhiklikust lauslollusest
- mõni üksik ka (?) Eesti riiklikele arenguhuvidele vastavalt.
Lugeja võib ise teha valikulise järelduse: “Kuidas on toimitud maarahvaga? Milline valik on tehtud?”
Näitena tänapäevast, - kui esimesel Nelipühal 15. mai Argipäeva raadiosaates esinenud vastutavad ministrid olid ülbelt ükskõiksed Euroopa Liidu-poolse 700-miljoni kroonise “suhkrutrahvi” suhtes!!!
Sellise summa investeerimisega saaks luua Eestis kuni tuhat uut töökohta eesti noortele, kes nüüd peavad minema kas Soome ehitustöödele, Rootsi metsakoristusele, Inglismaale või isegi USAsse juhutöödele ehk Iirimaale kalkuneid kitkuma?!
Sõites mööda maakonna kõrvalteid on maaelu muutused kõige paremini võrreldavad aastate lõikes ja samuti tegematajätmised maaelus; põllud tali- ja suviteravilja kasvatuseks on märgatavad alles Raplamaal(!); kariloomade – lehmade, hobuste, lammaste karjatamist karjamaadel võis täheldada mingil määral vaid Raplamaal! No Comment!
Hageri kui muistse kihelkonnakeskuse asukoht on määratud kauni Lambertuse kaheksatahulise kirikuga. Keskus on väheaktiivne, et saavutada “oma arengut” ning mitte jäädes Kohila raudteealevi ja Pirgu Kodukandiseltsi äärealaks. Mis hakkas silma? Hageri seitsmeaastase kihelkonnakooli hoone on hävinenud; keskuse kaupluse läheduses on muistne puiteluhoone samuti saanud tuleroaks möödunud jõulude ajal; ka meie esiisade-esiemade Sutlema kalmistu vajab väga-väga tõsist korda tegemist…(!); kuid mis siis ikka, sest tuleb uuesti “tuhast tõusta” ja tegutseda.
Üllatusena minule oli Hageri-Adila kruusatee äsja saanud väga kvaliteetse asfaltkatte ning seega on Hagerist läbisõidul nüüd tolmune kruusatee aeg jäädavalt möödas. Korrastatud on rahvamaja ja hoovile on ehitatud algkoolihoone. Kiriku lähedusse on kerkinud moodne eakate inimeste hooldekodu. Ka mõned elamud on ehitatud, - kuid muistse Hageri kihelkonnakeskuse jaoks on seda vähevõitu. Kus on Hageri elujõud – vis vitalis? - kus on talletatud eestlaste visadus ja elutarkus…Loodan noortele!
Jagan reisimuljed kaheks lõiguks!
Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn
Moto: Päevad pole vennad, - ööd ei ole õed…
Ootasin matkailma ja läänetuult. Reede hommikul oli taevas tumehallides pilvedes ja ilm tuuline, - kuid matkaks sobiv. Aias näris kass rohukõrsi, -küllap ennustab võimalikku vihma (?); kuid olgu peale - alustan Tallinn–Nõmmelt jalgrattamatka loodusesse ja võtan kaasa “vähem-rohkem-riietuse”.
Peamine soov, et reis toimuks toomingate õitsemise aegu!
Esmane meeldiv tunne tekkis matkal, kui viibisin põgusalt Saku mõisa tiikidega pargis. Saku mõisas paiknes 1930ndatel aastatel üle-Eesti tunnustatud Saku Majapidamisekool tütarlastele, kus lõpetajatest said väärikad eesti pereemad.
Harjumaal Kiisa läheduses kuulasin ööbikute laksutamist ja käo kukkumist, kes said minu edasisteks matkakaaslasteks; karjamaade-põldude kohal väreles õhk siuru-lõokeste katkematust laulutrillerist. Õunapuud on õitemeres ja toomingate valendamine koos maagilise kevadlõhnaga hurmab meeli. Matk sujus hästi.
Iga aastaga väheneb Harju-Raplamaal haritavate põldude pind ja sellest on ülimalt kahju; päikese, maamulla ja taluinimeste energia jääb rakendamata Eesti arengu hüvanguks. Filosoofiliselt väljendades on Vabariigi valitsused käitunud eesti maarahva suhtes viisil – kolmest valikust:
- “oma asja ajades” ja isikliku rikastumise kaalutlustest lähtudes nii maal kui metsas
- võhiklikust lauslollusest
- mõni üksik ka (?) Eesti riiklikele arenguhuvidele vastavalt.
Lugeja võib ise teha valikulise järelduse: “Kuidas on toimitud maarahvaga? Milline valik on tehtud?”
Näitena tänapäevast, - kui esimesel Nelipühal 15. mai Argipäeva raadiosaates esinenud vastutavad ministrid olid ülbelt ükskõiksed Euroopa Liidu-poolse 700-miljoni kroonise “suhkrutrahvi” suhtes!!!
Sellise summa investeerimisega saaks luua Eestis kuni tuhat uut töökohta eesti noortele, kes nüüd peavad minema kas Soome ehitustöödele, Rootsi metsakoristusele, Inglismaale või isegi USAsse juhutöödele ehk Iirimaale kalkuneid kitkuma?!
Sõites mööda maakonna kõrvalteid on maaelu muutused kõige paremini võrreldavad aastate lõikes ja samuti tegematajätmised maaelus; põllud tali- ja suviteravilja kasvatuseks on märgatavad alles Raplamaal(!); kariloomade – lehmade, hobuste, lammaste karjatamist karjamaadel võis täheldada mingil määral vaid Raplamaal! No Comment!
Hageri kui muistse kihelkonnakeskuse asukoht on määratud kauni Lambertuse kaheksatahulise kirikuga. Keskus on väheaktiivne, et saavutada “oma arengut” ning mitte jäädes Kohila raudteealevi ja Pirgu Kodukandiseltsi äärealaks. Mis hakkas silma? Hageri seitsmeaastase kihelkonnakooli hoone on hävinenud; keskuse kaupluse läheduses on muistne puiteluhoone samuti saanud tuleroaks möödunud jõulude ajal; ka meie esiisade-esiemade Sutlema kalmistu vajab väga-väga tõsist korda tegemist…(!); kuid mis siis ikka, sest tuleb uuesti “tuhast tõusta” ja tegutseda.
Üllatusena minule oli Hageri-Adila kruusatee äsja saanud väga kvaliteetse asfaltkatte ning seega on Hagerist läbisõidul nüüd tolmune kruusatee aeg jäädavalt möödas. Korrastatud on rahvamaja ja hoovile on ehitatud algkoolihoone. Kiriku lähedusse on kerkinud moodne eakate inimeste hooldekodu. Ka mõned elamud on ehitatud, - kuid muistse Hageri kihelkonnakeskuse jaoks on seda vähevõitu. Kus on Hageri elujõud – vis vitalis? - kus on talletatud eestlaste visadus ja elutarkus…Loodan noortele!
Jagan reisimuljed kaheks lõiguks!
Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn
Riinake on ju Kanade eestlane.
Tema vanavanemad elasid Eestis ja olid lausa legendaarsed inimesed, mida ka jätkuvalt Kanadas.
to.Riina
Kui läheksid Haapsalusse, kus on sinu juured, leiaksid seda mida otsid kõike kuhjaga, Kalamaja on jama. Parimad tervitused ja kohtume Haapsalus.
Tema vanavanemad elasid Eestis ja olid lausa legendaarsed inimesed, mida ka jätkuvalt Kanadas.
to.Riina
Kui läheksid Haapsalusse, kus on sinu juured, leiaksid seda mida otsid kõike kuhjaga, Kalamaja on jama. Parimad tervitused ja kohtume Haapsalus.
Eestlased Eestis
TRENDING