Keerutajad ja ajaratas
Kultuur | 04 May 2007  | EEEWR
TT

Vancouveri Meie Kodus toimus taas SUUR sündmus – Keerutajad keerutasid ja rahvas nägi, kuidas ajaratas oli pea terve tiiru ära teinud ning kogeti ühiselt, et oleme jällegi aasta vanemaks saanud. Oli üks nauditav oma-kultuuriline olemine, mida juhtub Läänekaldal üha harvemini – seega kiitus Keerutajatele! Plaksutati ohtralt ja oldi rõõmsalt koos keerutamise lõpuni. Oli peaaegu nagu kunagi siis, kui Kungla rahvas istus maha sööma... Tänuks anti abilistele Keerutajate endi poolt ka lilli...
Vancouveri Keerutajad. Ees: Sylvia Belanger, Hedy Wister, Laine Viitre, Aggi Morel, Leida Nurmsoo ja Veera Õunapuu (lavastaja ja koordinaator). II reas: Anne Lausmaa, Sirje Rumberg, (poolvarjatult) Eva Vabasalu, Marika Owsten ja Helle Sepp. III reas: Leo Morel, Harry Talve, Elmar Tallermo, Ilmar Rumberg, Guy Bellanger, Enno Paat (esimees), Vello Püss, Victor Remmelg ja Raul Vabasalu.

Kaugemal elavatele kaasmaalastele on kindlasti mõistatuseks, et kes need Keerutajad seal Vancouveris siis on? Nendele olgu selgituseks öeldud, et Keerutajad on kas endised rahvatantsijad, kooride liikmed, teatritegelased või lihtsalt siit ja sealt Läänekaldale kolinud kaaseestlased; nende hulgas on ka mõne keerutaja muust rahvusest elukaaslased – seega igati kirju seltskond, kes ajab läänekaldal „eesti asja“ edasi. Vahva värk, kuid põhiliselt ikkagi sama mis ka Torontos ja mujal – vähemalt EE kirjutiste järgi otsustades.

Külalisi oli Meie Kodusse kokku tulnud pea terve saalitäis — seega natuke rohkemgi kui Keerutajaid endid, keda on kokku nii kolme tosina ringis. Kõige arvukamalt oli seekord esindatud kohalik Kuldne Klubi ehk Vancouveri Eesti Pensionäride Ühing. See ongi arusaadav, sest ka pea kõik Keerutajad on selle klubi auväärsed liikmed ehk need, kes on isiklikult olnud viimase 60-90 aasta tunnistajaiks. Siiski oli kohal ka nooremaid ja kindlasti oleks saal mahutanud veel rohkemgi praeguseid aktiviste. Pealegi oli laupäeva pärastlõuna ja mitte tööpäev või hilisõhtu.

Hiljem tuli välja, et Keerutajad kutsusid endale külla kõiki lihtsalt selleks, et raha teha – vähemalt nii seletati ausalt ja otsekoheselt külalistele, olgu küll, et alles keerutamise lõpul. Seda ei pannud kokkutulnud siiski mitte sugugi pahaks, vaid tunnustasid head ideed hoopis tugeva aplausiga, kui selgus, et see raha kogumine oli korraldatud Meie Kodu kasutamise ja korrashoiu kulude katmiseks, mida nõuab ju igal pool oma tuba – oma luba.

Keerutajate kava oli vaheldusrikas ja pakkus külalistelegi võimalusi kaasalöömiseks. Seda hõlbustas ürituse lavastaja ja koordineerija Veera, teatades kõigile selgelt, mida ja millal pidi keegi tegema – mitte nii, nagu vanasti Endlas või Estonias tegid seda etteütlejad sosistades lava-esisest august. Asi kulges igati sujuvalt, eriti kui arvestada, et enamus Keerutajaid ja kuulajaid olid ikkagi sündinud vanal vabal kodumaal. Eks veerev ajaratas on võtnud ju nii mõnel kuulajal kui ka tegelasel kas kuulmise või asjast kiire arusaamise võime ära...

Esmalt tervitas osalenuid Keerutajate esimees Enno, siis deklameeris Helle, misjärel Keerutajad marssisid lauldes lava ette, kus nad moodustasid koori. Pilt rahvariides daamidest ja valgetes särkides ja rahvariidevöödega härrasmeestest oli kena, värvikas ja meeldejääv – peaaegu nagu laulupeol.

Esmalt esitasid nad kolm laulu Tarmo klaverisaatel ja sellele järgnes kohe esimene ühislaul „Metsa veerel väike maja“ koos külalistega. Siis valgus koor laiali ja muutus kuuepaariliseks rahvatantsurühmaks, et esitada kolm rahvatantsu, misjärel lauldi taas üheskoos „Ütle meri, mu meri“ ja koor esitas veel paar laulu omaette. Järgnevalt seati koor jällegi ümber kolmelisteks tantsugruppideks. Tantsu järel sai Keerutajatest jälle koor, kes esitas veel kolm laulu, kus esinesid ka solistid.

Kavas oli ka neli ringmängu, mida koordinaatori sõnul olla me kõik noortena mänginud. Ta palus külalisi osalema, mida aga publiku tüüpilise tagasihoidlikkuse tõttu või siis ajaratta mõjul kahjuks ei sündinud.

Ringmängudest said kõige suurema aplausi osaliseks Leida ja Elmari samanimelised esitajad, kes kepi najal keerutades üksteist leidsid. Ühislaulu „Laul kenale kodule“ lõppedes rääkis Enno mõned lood enda kui tõelise talumehe päevikust seni, kuni Hedy jõudis lavakaunistusega valmis näitemängu „Kevadvõlud“ esitamiseks. Lavastatud kevadine armastuslugu Hellelt ja Vellolt ja ka Marika graatsiliselt esitatud „ Kevadlill särava päikese all“ tõestasid kõigile, et ajarattal on Vancouveri eestlaskonna hulgas veel pikk-pikk tööaeg ees...

Kava kireva osa lõppedes mindi allkorrusele nautima Keerutajate poolt pakutud võileibu ja kooke. Tarmo saatel lauldi üheskoos ka veel kolm laulu, millest viimaseks oli valitud just sobiv AJARATAS.

 
Kultuur