©Scanpix
Ajalugu on näidanud, et ideoloogiliselt laetud Kollontaid on olnud vihaseimad revolutsioonisõdurid.
Mõne päeva eest käis peavoolumeediast läbi pahameel, et Uued Uudised nimetasid opositsiooni rünnakuid Mart Järviku vastu putšiks – aga nimetagem asju õigete nimedega.
https://uueduudised.ee/arvamus...
Inimestel on tõenäoliselt mulje, et riigipööre käib nii, nagu praegu Boliivias, kus rahvas kukutas sõjaväe toel ja meeleavaldustega vasakpoolse presidendi. Tegelikult saab riigipööret teha ka demokraatlikke institutsioone usurpeerides ja ära kasutades, nagu seda teeb opositsioon Eestis.
Demokraatlikus riigis saab opositsioon võimule kas valimistel või siis parlamentaarsete toimingute kaudu, sealhulgas valitsust umbusaldades, kui selleks piisavalt toetust leitakse. Pealtnäha teeb seda ka Eesti valitsuse vastasrind, kuid siin on juba näha demokraatlikest protsessidest väljumist.
Kui valitsust või üksikuid ministreid konkreetsete asjade pärast umbusaldatakse, on asi normaalne. Kui aga see muutub süsteemiks ja sellest joonistub muster, siis pole enam tegu demokraatliku protsessiga, vaid sisse tulevad riigipöörde momendid, mille eesmärgiks on valitsuse töö halvata ja ta seeläbi kukutada.
Reformierakonna ja sotside tegevuses on juba ammu nähtav see, et nad on väljunud konstruktiivse kriitika raamidest, nad ei tegele enam valitsuse tegelikele vigadele (mis on kahtlemata olemas) tähelepanu osutamisega, vaid on asunud neid teadlikult otsima, loomulikke pisieksimusi katastroofilisteks vigadeks võimendama ja sel pinnal üksikuid ministreid ründama, lammutamaks valitsuse töövõimet.
Opositsiooni taktikaks on korjata kokku hästi palju pisivigu valitsuse töös, suruda need kokku üheks suureks veaks, kleepida peale riigireetmise või korruptsiooni silt ja see kunstlikult tekitatud pall ühiskonnale näkku paisata – kuni inimesed tegeliku taustani jõuavad, on kahju valitsusele juba tehtud. Kui neid sopapalle loobitakse järjepanu, ei ole kodanikel enam aega toibuda ja nad tõstavad käed üles – koristage ometi see jube valitsus ära. Nii loodavadki RE ja sotsid edu saavutada.
IT-minister Marti Kuusik sunniti erru minema süüdistusega väidetavas perevägivallas. Kert Kingo ümber kujundati algul negatiivne kuvand, et ta ei oskavat võõrkeeli ega tahtvat välisreisidel käia (seda tänases maailmas, kus on head tõlketeenused ja kasvõi arvutis suhtlemise võimalus), siis aga asuti teda ründama valetamissüüdistustega, kuni segadusse aetud minister õnnestus vastuoludega vahele võtta. Kingo töö ministeeriumis muudeti võimatuks ja koduerakond tõi ta tule alt välja.
Sama jätkus Mart Järvikuga, keda süüdistatakse taas väidetavates valetamistes ning eraldi veel ka eksimustes, mis puudutavad tööprotseduure. Ilmselt on need allkirjastamisega seotud asjad igas ministeeriumis vastuolusid tekitanud, aga Järviku puhul köeti asi lausa korruptsiooni tasemele. Täiesti välja jäetakse iga uue ministri õigus ise oma meeskonda luua, selle asemel, et opositsiooni läinud endiste võimuerakondade paika pandud ametnikega pidevalt rinda pista.
Siinkohal jäi vahele Kaja Kallas, kes teatas avalikult, et pärast Järvikut võetakse ette Mart ja Martin Helme. Sellest on muster juba selgelt näha – opositsiooni eesmärk ongi valitsust pidevalt ja järjekindlat õõnestada, kusjuures asi pole enam konkreetsetes juhtumites, vaid põhimõttelises soovis mistahes hinnaga võimule naasta.
Väga hästi on nähtav see, kuidas rahandusminister Martin Helme teeb väga efektiivset tööd, mis mõnes mõttes erineb küll varasemate ministrite suundadest, kuid see ongi valimiste tulemus ehk teise poliitilise jõu prioriteetide küsimus. Sama kehtib ka Mart Helme töö kohta siseministrina, samuti on head tööd teinud ka keskkonnaminister Rene Kokk ja ka Mart Järvik, kes on põllumeestelt juba palju häid sõnu kuulda saanud.
Opositsioon heidab Helmedele ette väidetavaid rünnakuid justiitssüsteemi vastu, kuid nagu ütles Martin Helme kolmapäevases infotunnis, pole riigistruktuurid demokraatlikus riigis mingil juhul puutumatud ja kriitikavabad ning temal on demokraatlik õigus neid nii poliitiku, ministri kui ka kodanikuna kritiseerida. Kui opositsioon arvab, et seda õigust ministril pole, on see juba rünnak demokraatliku õigusriigi pihta.
Reformierakonna meeletu viha taga on ka see, et EKRE osalusega valitsus lammutab nende loodud toiduahela ja pääseb üha lähemale poliitoravate valitsemisajalt tehtud sigadustele – siit ka soov naasta võimule kasvõi riigipöörde kaudu.
Opositsiooni strateegiasse ja taktikasse on sisse kodeeritud kaose tekitamine riigi juhtimises ja see osutabki nende riigipöördeplaanidele. Oleks sotsidel ja oravaparteilastel veidigi mõju, tooksid nad rahva tänavatele ja tekitaks riigis suurema kaose – õnneks on neil selleks võtta vaid “Kõigi Eesti”, “Jah vabadusele, ei valedele”, feministide ja seksuaalvähemuste poliitaktivistid, kellest jääb Boliivia-efekti tekitamiseks ikka väga väheks.
Kõige parem tõestus riigipöördekatsest aga on see meeletu viha, mis paistab välja iga opositsioonipoliitiku sõnavõttudest – nii raevunud inimesed lihtsalt ei saa võidelda õige asja eest.
