Karla kalendrisaba: Küpse mõistusega
Meelejahutus | 09 Jul 2010  | Kargu KarlaEesti Elu
Kui Ärman viimati mul külas käis, siis oli meil juttu nendest suurtest Geedest, mida Toronto linna peale kakskümmend tükki lahti lasti ja millest muud pole tuld kui pahandust, juba enne nende tulekut ea ports ja pärast veel ulka ullemat takkapihta.

Ärman ei old sugugi rahul nendega, kes lõhkusid ja märatsesid nigu ühel aprillipäeval Talinas, kuigi meil siin ei tea ühtegi pronksist ega muust kõvemast materjalist soldatit samba otsas olevat. Poiss ütles, et nii ikke ei saa, et noored tulipead joosevad tormi ja muutkui laamendavad. Kui kellelgi nende Geede vasta midagi ütleda on, siis peab seda tegema rahulikult, küpse mõistusega.

See oli ilus ja asjalik jutt, aga kui Ärman oli kodu läind, siis ma akkasin selle küpse mõistuse üle mõtlema. Sest mõistus pidada inimesel ju peas olema ja sellepärast jusku olekski tulipäid tarvis, sest kus see mõistus ikka paremini küpseb kui tulises peas.

Ei aidand midagi, kutsusin Kata mõtlemise manu appi, sest igasugune küpsetamine ja keetmine on meie majas rohkem tema teela, praadimine, autamine ja apendamine pealekauba. Minu töö algab siis, kui tema oma tehtud. Tema praeb, küpsetab, keedab ja kannab lauale; mina söön, järan kondid ja lakun sõrmed.

Katal oli kohe kõik selge ja vastused valmis. Luges nigu piiblist, et ühtegi putru ei sööda nii palavalt kui teda keedetasse. Et kui Geed vai Jotid ajavad inge täis, siis muidugist lööb kuplialuse kuumaks. Aga enne kui seda inge kivide ja kaigastega tühjaks kallama lähed, tuleb kuplialust natuke jahutada. Oli Ärmaniga peris ühel meelel.

Aga siis ma küsisin, et kuda nende märulivõmmidega saab. Kõik lõugavad oopis nende kallal ja nõuavad avalikku uurimist, et miks mitmel masuurikal silm siniseks löödi vai paled paisu. Lõhkujad ja laamendajad on oopis sangariteks tehtud.

Kata lausus selle peale peris resuluutselt, et avalikult tuleb asju ajada jah, ainult selle veikse vahega, et avaliku uurimise asemel peaks olema avalik karistus. Turuplats tühjaks, sulid siruli maha nigu silgud ja igale madjakaga selle koha pihta, kuhu mõistus peast palavuse eest pakku läks. Anda tuleb täpselt niikaua, kui aru jälle seal paigas, kus ta olema peab. Ega maksa inimest ilmaaegu peksta.

Kudagi tuttav tuli see asi ette oma noorest õunavargapõlvest. Sellest kohtust ja tribunaalist oli abi küll, seda peab ütlema. Üle kaua aja olin Kataga ühel nõul.

 
Meelejahutus