Minul on selle uutmoodu joki vasta ikka ari turris. Teate küll seda JOKKi, mida suurte tähtedega kirjutatakse ja mis pidada tähendama, et Juriidiliselt On Kõik Korras. Ma olen sellest ennem kah kirjutand, mäletate küll. No kui juriidiliselt kõik korras on, siis ilma juriidita ikka ei ole, seda tean mina ja seda teab minu Kata kah. Nii et minu pere sõnum või messits kõigile neile jokitajaile ja mökitajaile on kah täpselt nigu presidendi omagi: jokk jätta ja mokk mätta!
Aga teate, mis mulle just praegu selle kirjutamise aegu meelde tuli. Tuli meelde üks lugu vanast ajast sellel Eestimaal, kuhu mina kah veel elama ja talu pidama mahtusin. Sel ajal tehti mõned asjad ikka nii ästi korda, et olid korras igate pidi, juriidiliselt ja muidu kah. Ei, seda saab teha, ainult pead oskama.
Meil oli alevis konstaabel, keda keski ei sallind. No ei old rahvamees, noh. Munder oli tal uhke ja tärn mütsi ees ja kõik kõrged koolid oli ta kah läbi teind, aga muidu loll kui lodjavedaja. Kus aga sai, seal ta oma ametit rahva kiusamiseks ja nöökimiseks kasutas. Sa võisid elada ja olla kuda tahes, ikka tema leidis kuskilt konksu või viguri, mis näitas, et olid mille vasta eksind. No mis sa teed nisukesega - sina arid oma maalappi selle lihtsa matsi mõistusega, mis esivanematelt päritud, aga tema käib ringi, parakrahv pihus ja muudkui koolutab seda parakrahvi ikka nii, et see konksuga ots sinu krae vahele satuks.
Ühekorra sõitis see võmmirisu jalgrattaga mööda külavaheteed ja sõber Kusta kari sõi tee ääres kesa peal, vähe ulakavõitu karjapoiss kah sealsamas loomi valvamas. See poiss oli oina poksima õpetand ja vahel ajaviiteks ajas looma vihale. Seekord sättis asja kudagi nii, et nigu mundrimees karja kohale jõudis, nii oinas talle põraka pani. Võmmikene kukkus maha ja ratas talle peale. Oinas seisis juures ja nigu võmm end püsti ajama akkas, nii ta uue matsu sai. Poiss seisis eemal puu taga ja pidas naeru.
Võmmil ing täis, ütles et „oleks inime, teeks protokolli, aga mis sa oinaga teed“.
Nojah, oina jaoks parakrahvi pold, nii et juriidiliselt oli kõik korras. Ja muidu kah, sest see keretäis kulus talle ära. Oina sarv oli sama kõver kui parakrahv, aga tükk maad valusam. Ma ütlesin: kõike saab teha, ainult pead oskama. Kui ise ei oska, jäta oina ooleks.