Karla kalendrisaba: Ehk küll torm ja maru möllab (14)
Meelejahutus | 01 Oct 2010  | Kargu KarlaEesti Elu
Nisukeste sõnadega laulu laulis minu kadund ema ja see oli old tema noorepõlve laul, ikka et „ehk küll torm ja maru möllab irmsasti, siiski ma su juurde jõuan armsasti“. Need olid ilusad ajad. Siis oli armastusel ulga tugevam jõud kui tormil ja marul. Armastus ei oolind tuulest ega tuuslarist. Noored armastajad oitsivad ühte ja läksivad paari ja elu läks edesi nigu muinasjutt, mis lõppes ikka nii, et „kui nad vahepeal ära pole surd, siis elavad veel praegagi õnnelikult“.

Armastus ei oolind seisusest kah. Sellest kõneles üks teine vanaaegne laul, mis käis niiviisi, et „üks noormeest rikast sugu vaest neidu armastas“. Tuhkatriinud said printsidele mehele, kantsid pastelde asemel kuldkingasi ja kutsusid pühaba õhtapoolikul sulased ja saunikud enda juurde lossi õuele klimbisuppi sööma.

Et armastusel enam seda jõudu ei ole mis omal ajal, seda oleme kõik märgand ja sellest on kahju kah, aga tormil ja marul on jõudu küll rohkem kui ennevanasti. Meil ju käisid kah vahel kõvemad tuuled üle maa, sasisid einakuhjasi ja rukkiakkisi, aga et nad oleksid mõne popsi sauna upakile lükand, talu äärberist kõnelemata, seda küll ei juhtund. Siin ävitavad mõnes kandis pool linna ära ja uputavad jalgujäänd inimesi.

Ega need polegi enam arilikud tormid, nendele on akatud igasugu imelikke nimesi panema. Vahel on ta orkaan, vahel taihvuun, vahel tsunaami ja mõnikord urrikaan. Ja neid urrikaanisi akati naiste nimega kutsuma, ikka et sel aastal oli urrikaan Amanda, teisel jälle Mahvalda ja siis Villemiine ja ikka nõnda edesi. Aga enne kui kord oleks Katani jõud, akkasid naisõiguslased urisema ja minu küljeluu jäigi suurest aust ilma, tormitseb oma köögiseinte vahel ja peksab kulbiga vasta potiserva. Väljas teevad vägevaid tegusi mehenimega urrikaanid — Jürid, Joosepid ja Mihklid. Ei jõud kord Karlani kah, enne tuli ilda aegu vene nimega Iigor, kes akkas Njuuhvimaal möllama. Njuuhvid on kanged küll nigu meie saarlasedki, aga venelase vasta ei saa. Kust venelane on üle käind, seal ei kasva enam rohukõrs ega takjanupp, kapsajuurikast vai kaalikast rääkimata.

Meil lükkas torm apartemendi rõdul Kata lillekastid külili ja kangutas magamisetoa akna võrgu lahti. No selge pilt, et see pold arilik torm, see pidi olema selle vene Iigori puhvaika õlm, mis meid riivas, kui Iigor ise njuuhvisid nuhtles. Sel ajal, kui mina kõpitsesin võrgu kallal, tahtis Kata rõdule ronida oma lillekastisi päästma, aga ma sain tal õigel ajal undrukusabast kinni. See vene tuulispask oleks ta viind üle rõduserva lendu nigu kuvernante kanditaadi Meeri Poppinsi vilmis. Venelase sunnik on salalik, tulgu ta misukesel kujul tahes. Kui tal on tormi nägu, siis võib viia sul särgi seljast minema nii et kuub ei liigu.

Nüüd on ilm jälle vagane. Eks telekast näe ja kuule, mis Iigor Njuuhvimaal korda saatis, enne kui tagasi Novgorodi lendas.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
hilja16 Oct 2010 10:35
Mustamäelane ei suuda andestada Karlale ja Toivole,et neil ajaloopöörise õnnemängus hästi läks, ja tema kes sovjeedi-eestis üles kasvanul nii hästi ei läinud, puhas must kadedus, mis muud.Aga olgem rõõmsad, rahvas on ju vaba, elamaks ja põgenemks armastatud Eestist.
Eestist10 Oct 2010 09:57
Sa ilmselgelt ülehindad sulaste
ja naabrite mõjuvõimu Suure Stalini plaanide elluviimisel.
Mustamäelane09 Oct 2010 10:23
Kui kõik oleksid teiesuguste oma tagumiku päästjate kombel "taganenud", poleks Eestisse ühtki eestlast jäänud. Õnneks jäi ja tore on, et teiesugune õel inimene piiri taha taganes, Eestimaal õhk puhtam.

Loe kõiki kommentaare (14)

Meelejahutus