Käisin Riias vaatamas, kuidas lätlased oma riigi aastapäeva pühitsevad ja ... pisar tuli silma. Riias oli see tõesti rahva pidu. Paraad oli pidulik ja kõlasid südamest lauldud laulud, mitte nii nagu meil - veidi häbelikult, et noh peab, tuhanded inimesed, vankris imikust hallpeadeni, tõrvikurongkäigus, vabaõhu kontsert ainult lätikeelsetest lauludest, perekonniti minek vabadussamba juurde, kus president tuleb oma rahvaga rääkima.
Aga meil - presidendi (olenemata, kes sellel toolil istub) pikk ja lohisev kõne, selle järel iga aastaga tobedamaks muutuv niinimetatud kontsert ja seejärel - istuge kodus ja vaadake telekast, kuidas MEIE, VÄLJAVALITUD, pidu peame.
Vabariigi sünnipäeval tahaks tõesti olla lätlane.
