Meenutan kunagist õpingukaaslast Jüri Saart, kes lühikeseks jäänud elu jooksul kirjutas oma nime Tartu Ülikooli ajalukku. Julgen nii väita põhjusel, et noori akadeemilisi mehi, kes relvastatud vastupanuvõitluse vaibumise järel suutsid kuuekümnendatel aastatel ja veel hiljemgi oma selja sirge hoida ning ka nõukogude režiimile hambaid näidata, oli vähe. Üks sellistest oli Jüri Saar. See meenutus kordab juba kõlanud üleskutset: kõik teadaolev vastupanuliikumise kohta akadeemilistes ringkondades, sealhulgas Tartu Riikliku Ülikooli toonaste üliõpilaste hulgas, tuleb kokku koguda ning raamatuna välja anda. Vaja on koostööd. Ja muidugi kaastöid, see tähendab - käsikirju.

Mälestuskilde Jüri Saarest

Enam kui pool sajandit tagasi toimus kohtuprotsess, mille otsuse põhjal saadeti Venemaale, vangilaagreisse, osa Eesti vabadusvõitlejatest, rahvuse eliit. Jüri Saar, juba eksmatrikuleerituna ülikoolist, oli sellel protsessil tunnistaja rollis. KGB oli määranud Jürile mitte kinnipeetava osa range režiimiga laagris vaid õigusteta isiku töökohustuse. Seepärast, vastupidiselt normaalsete ühiskondade kohtupidamistavadele ei saadetud teda kui tunnistajat mitte koju vaid hoopis sundasumisele Kunda tsemenditehasesse. Jüri Saarel tuli seal järelvalve all ja vabakäiguvangina viibida kaks aastat. Minu tutvus Jüriga algaski siis kui need kaks aastat olid mööda saanud ning ta oma tudengiseisuse jälle taastanud oli. Jüri ilmus meie sekka vaikselt ja märkamatult. Nagu poleks vahepeal midagi erilist juhtunudki.

Peagi saime aru, et kursuse senise vaimse liidri Jaak Põldmäe, hilisema Nõukogude Liidu ühe noorima filoloogiadoktori kõrvale, on ilmunud veel teinegi erudiit ja intellektuaal - suurkuju. Meenub ühe seminari vaheaeg kappidega eraldatud kitsukeses ruumis toona nn “marksu majaks” hüütud hoones, kus olin tunnistajaks lapsena Siberisse küüditatud Jaak Põldmäe ja Eesti NSV-s “kuldsetel kuuekümnendatel” nõukogude võimu poolt represseeritud Jüri Saare kirglikule dispuudile Nietzsche üliinimese – Übermensch - teemal. See särav ning vaimset väge täis etendus taandas dialektilise ja ajaloolise materialismi mu mälus täielikku olematusse!

Hetkeks olnuksime jälle nagu Eesti Vabariigi aegses Tartu Ülikoolis, kus lehvis vaba akadeemiline vaim ning kus haritlased kõnelesid kõigest , mida inimese kõrgem mõte on loonud või veel looma saab…

Reaalsus oli muidugi teine. Reaalsus oli see, et teadusliku kommunismi eksam tuli ikkagi sooritada ja ka marksistliku esteetika alused selgeks õppida. Nii suurvaimudel kui ka minusarnastel pügmeedel. Seda kõike oli aga kergem üle elada, kui teadsid, kes su kõrval kaaslastena liiguvad.

Jüri Saare jaoks olid isamaavaimulised distsipliinid pühad. Oma erialal – rahvaluules - oli ta väga kodus ja kursusel vist ka ainus, kes selle muusikalist poolt tajus, tundis ning mõistis, kuna oli nooruses vastavat koolitust saanud ning muusikaalaselt end hiljem ka mitmel moel edasi arendanud. Kundasse saadetud, KGB poolt jälgitavana, käitumiskontrollile allutatud töökohuslasena asutas ta seal orkestri , esines tantsuõhtutel ja isetegevusülevaatustel. Tulemuseks oli, et Jüri naasis Kundast mitte ainult kommunistliku töö lööklase tunnistusega - ta tundis suurepäraselt nii potsepa kui ka müüritööd- vaid talle anti kaasa veel ka “kunstilise isetegevuse viljeleja” tunnistus. Mida ta sellega tegi ei tea,” kommunistliku töö lööklase” punakaanelise pileti seadis aga Jüri mõnigi kord tuhatoosi najale auvalvesse, kui ühiselamutoas meil õllerüüpamiseks läks.

Jüril oli arenenud peen huumorimeel. Aga ta oskas olla ka irooniline. Või siis hävitavalt otseütlev, eriti kui teema kommunistlikku ülesehitustööd - see tähendab lokkavat valede ookeani puudutas. Siinkohal meenub üks värvikas seik. Olime teatanud Jüri Saarele, et just äsja oli meil,tulevastel ajakirjanikel, õnnestunud lõpuks õiendada “nõukogude riigi ja õiguste aluste” arvestus. Mille peale Jüri momentaalselt reageeris:”Ei ole sellist riiki, ei ole tal mingeid õigusi ega ka aluseid!”

Eriti ohtlike riiklike kurjategijate ehk siis eesti keeles öelduna – rahvuslike vabadusvõitlejate kohtuprotsessil - küsiti Jüri Saarelt:
“Mida kohtualune Priit Silla teil teha käskis?”
“Käskis silmad lahti hoida…” vastas Jüri Saar.
Ja lisas veidi aja pärast “ …kui üle tee lähed!”
Mille peale kohtunik raevu sattus. Oleks ta vaid teadnud, kui mitmetähenduslikult äraseletav too vastus oli. Jüri oli nimelt lühinägelik. Aga vaimses ja poliitilises mõttes hoidis ta oma silmi alati ja igal pool lahti. Ning oli, mitte ainult kaugele vaatav vaid ka kaugele nägev inimene.

Jüri Saarel olid tohutud vaimse arengu eeldused. Üliõpilasena kuulas ta paljusid välisraadiojaamu ja suutis kursis olla laia ilma sündmustega, puudutasid need siis poliitikat, kirjandust, kultuuri või sporti. Lisaks juba koduseks saanud saksa keelele õppis ta ära inglise keele, tudeerides hiljem ka prantsuse keelt.

Tema suur armastus oli aga filosoofia. Ja Immanuel Kant. Jüri tõlkis algkeelest Kanti “Prologomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena” luues sinna juurde vajamineva, aga eesti keeles puuduva terminoloogia. Kui saatus poleks vahele astunud, seisaks täna meie ees kantiaana suurkuju. Olen selles enam kui veendunud.

Jürist sai pedagoog. Maa sool. Selle sõna parimas tähenduses. Sellel tööl tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Ehaga ja 1978. aasta 2. detsembril olid nende pulmad. Perre sündis kolm last. Poeg Andres on lõpetanud Mereakadeemia, elab ja töötab Austraalias. On abielus Tartu Ülikooli lõpetanud ajakirjanikuga, kellega peeti pulmad Filipiinidel. Tütar Tiina on arst, töötab Soomes Turu lähedal.

Poeg Taavi on sündinud 1983.aastal. Isa surres oli ta vaid seitsme kuune. Ta on füüsik, töötab Tartus IT alal, siin elab ka Jüri vend Rein. Jüri abikaasa Eha elab Kaareperes.Viimati esitatud andmed Jüri Saare ja tema pere kohta on kogunud meie kursusekaaslane Ants Haljamaa, tuntud soome keele tõlkija ning eluaegne kirjastustöötaja, kellele siinkohal edastan siirad tänusõnad.

Jüri Saar suri 13. aprillil 1984, sel aastal möödub tema lahkumisest 40 aastat. Kuivõrd olid tema tervisehädad põhjustatud kunagistest läbielamistest ülekuulamistel julgeolekuorganites on raske arvata. Siinkõnelejale avaldas ta omal ajal, et need kestsid nädalapäevi ja olid vaimselt kurnavad.

Siinse looga meenutasin kursusekaaslasest vastupanuvõitlejat, pedagoogi ja filosoofi Jüri Saart. Usun, et mälestus sellistest inimestest ei mattu ajaloo tolmukihtide alla. Loodan, et lugu aitab ka meie rappaläinud hariduse-ja vaimuelul leida üles õige teeotsa, mida mööda liikuma hakates jõuame kunagi koju - päris-Eestisse. Nii füüsilises, akadeemilises kui mentaalses mõttes.

Mis oleks meie ühine õnn ja rõõm.

Eestlased Eestis

TRENDING