Saja-aastane Tartu rahu leping on eestlastele ülioluline ajalooline moment. Küsitakse, kas ta on kaotanud oma aktuaalsuse või on see veel püsiv ja aegumatu?
Mõistagi ei ole ainult 1918.a. veebruaris väljakuulutatud Iseseisvuse Manifest eestlastele ülima tähtsusega, vaid samuti 1920.a. veebruaris Venemaa Nõukogude Vabariigiga sõlmitud Tartu rahu leping on Eestile olulisemaid riikluse alustalasid.
Tartu rahu artikliga II loobus Venemaa igaveseks ülemvõimust Eesti üle. Kui käsitleda ainult üht aspekti Tartu rahust, siis praegune Venemaa valitsus eitab Tartu rahu kehtivust, kuna ta ei olevat lepingu sõlminud riigi õigusjärglane.
See on ränk vale. Ajaloolased on selgelt tõestanud praeguse Vene Föderatsiooni vastavat õigusjärglust läbi mitme nime muudatuse Tartu rahule allakirjutanud riigiga. Temale soodsatel momentidel Venemaa tunnustab oma õigusjärglust eelnevate riikidega. Kuid Venemaa õiguslik järjepidevus ei saa olla selektiivne!
Ülaltoodud on ainult üks tahk Tartu rahu mitmekülgsest pädevusest tänapäeval.
Loomulikult N. Liit alati reageeris vastavalt, kui Tartu rahu austati avalikkuses. Tuletame meelde, mis toimus 1988.a. Tartus, kui 2. veebruari meeleavaldusel puhkes konflikt rahva ja miilitsa vahel. Partei ei olnud sellist üritust lubanud. Aga siis polnud enam võimalik nii lihtsalt meeleavaldust maha suruda. Rahva takistamiseks ja hirmutamiseks täiendati kohalikku Tartu miilitsat Tallinna kaadriga, mis hulgaliselt kohale toodi.
Oleks täiesti asjakohane, kui eestlased kõikjal välismaal tähistavad Tartu rahu kui meie kodumaa ajaloos ainulaadset verstaposti. Sellega teadvustame iseendile kui teistele, et eestlased ei loobu õigluse ja tõe kehtestamisest.
Laas Leivat
